Laste tagasiside

Väljavõte 15 aastase Reelika kirjast
Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin. Ikka nagu tavaline tüdruk. Kui on võimalik olla tavaline, kui su ema on surnud. Siis arvasin, et olen teistsugune kui teised ja mitte keegi ei mõista mind. Ja nii teistsugune ma olla ei tahtnud.
Loomulikult polnud ma eriti palju rääkinud oma ema surmast. Arvasin, et nii kui suu sel teemal lahti teen, hakkan nutma nii et Emajõgi üle kallaste tuleb. Tulin laagrisse mingi eelarvamusega, et nüüd patsutatakse mulle õlale ja haletsetakse: " Vaene laps! Sul on ema surnud. Nuta!" Tegelikult see nii polnud. Oli hoopis kohutavalt äge. Nutma hakkasin küll aga see oli kudagi nii hea. Nii tore oli mulle mõistmine, et ma polegi nii teistsugune, sest on samasuguse sündmuse üleelanud lapsi. Lihtsalt tore oli ise rääkida ja teisi kuulata. Sellest muutusid kindlasti ka minu suhted. Eelkõige iseendaga. Olin kuidagi rahulikum ja kindlam. Meeldisin endale rohkem. Mul oli hea meel, et julgesin rääkida ema surmast ja julgen praegugi. ( Kui päris aus olla siis mulle isegi meeldib sellest rääkida). Muutusid ka suhted teistega. Olin kodus kuidagi rahulikum ja sain teistega paremini läbi. Ilmaasjata ikka röökima ei pistnud ja tähtsusetud asjd ei käinud ka enam närvidele. Ka sõpradega läbisaamine muutus kuidagi vabamaks.
Mõtlen ikka vahel, kuidas mul vedas, et just mina siia laagrisse juhtusin tulema. Eestis on ju veel lapsi, kes on kaotanud oma lähedase inimese. Olen õnnelik, et mina siia juhtusin. Samas on mul neist teistest veidi kahju ka. Kas nad üldse teavadki, et selline laager on olemas? Ma ei tea. Mina varem ei teadnud, kuid tore, et nüüd tean.
Tore, et sain kokku nende inimestega. Tunnen kuidagi, et see laager on eriti soe. Kõik suhtuvad kõigisse erilise hoole ja armastusega, kõik hoiavad kokku ja keegi ei tundu olevat üleliigne.
Need, kes selle laagri kinni maksid olid ikka toredad küll.
Kasper, 11 a.
Olen palju rõõmsameelsem. Rõõmsa meele sain just siit laagrist.
Anu, 15 a.
Ma olen saanud siin ennast väljendada teadmisega, et inimesed, kes mind kuulavad, mõistavad mind. Arvan, et ilma selle laagrita oleks ma praegu väga kibestunud ja endasse sulgunud, aga praegu julgen öelda, et see pole nii. Sellest laagrist on olnud väga palju abi.
Triin, 15 a.
Ma tunnen ennast kuidagi vabamana ja avatumana. Ma ei oleks iial osanud arvata, et mul nii palju kergem võib olla. Rääkimine teiste noortega, kellel on samasugune raske kaotus läbi elatud, on hea. Hea sellepärast, et sa tunned, et sa ei ole üksi. Tead, et on olemas teisi kellel on raske. Ja üheskoos rääkimine aitab sellest kiiremini ja valutumalt üle saada.
Mul ei ole enam raske ja valus, kui ma oma vennast mõtlen. Olen õppinud mälestustest kinni hoidma ja selle üle rõõmu tundma, et mul oli nii tore suurem vend.
Sellest laagrist olen ma saanud ka julgust juurde. Ma ei karda oma mõtteid avada teistele inimestele. Ma ei häbene ka nutta, kui mul on raske, sest nutmine leevendab valu.
Kerti, 11 a.
Olen endast ja elust paremal arvamusel.
Eva, 14 a.
Õppisin kuulama, teise inimese tunnetega arvestama, end rohkem avama.
Riina, 13 a.
Minu jaoks oli see laager peaagu unistus. Ma pole kunagi korraga tundnud nii palju kurbust ja rõõmu ühel ajal. Kui me eile tüdrukutega rääkisime, sain aru, et kõige rohkem hakkangi puudust tundma sellest mõistmise õhkkonnast.
Marko, 12 a.
Meeldis grupitöö, kus sai oma murest rääkida.
Astrid, 14 a.
Väga hea on see,et siin saab inimesi usaldada. Ometi tunnen kõiki alles nädala. Olen uuesti hakanud otsima armastust, usaldust ja kaitset, mis oleks enne olnud mõeldamatu.
Kaupo, 15 a.
Ma poleks kunagi arvanud, et lihtsalt tühipaljast rääkimisest võib nii kergeks minna.
Valdur, 16 a.
Andis päris palju jõudu, et vastu panna.
Kaarel, 16 a.
See on ikka hea, et on, kus saab ennast välja elada ning ei pea enda mõtteid ja tundeid elu eest varjama ja alla suruma. Selliseid laagreid võiks olla rohkem.
Jaanus, 15 a.
Meeldis, et grupitöö ajal sai korvi mängida, sest siis oli lihtsam rääkida.
Jaana, 13 a.
Siin laagris sain ma nutta, naerda, tunda kurbust ja rõõmu. Ma näen oma elu hoopis mõtterikkamana ja ma ei peida enam oma tundeid teiste eest, vaid mõtlen, et alati on olemas inimene, kellele sa midagi tähendad ja kes su mured ära kuulab- see inimene tuleb ainult üles leida. Ma sain sellest laagrist nii palju abi, et ma võin öelda rahuliku südamega – see laagrinädal oli ilusaim nädal minu elus.
Andrus, 16 a.
See laager on loonud tunde, et kui juhtub midagi rasket, siis on alati olemas keegi, kes on valmis sind aitama ja toetama.
Tütarlaps, 13 a.
Ma või vanduda, et sellest laagrist on palju kasu. Siin on palju lõbusaid tegevusi, võid leida mitmeid sõpru ja grupitöö polegi tegelikult nii hull, kui tundub. Alguses olin minagi veidi pelglik selle laagri suhtes, et see võib välja kujuneda „mase-laagriks“, aga see pole üldse nii. Ühesõnaga, mina seda laagrisse tulekut ei kahetse ja tuleksin igal juhul tagasi, kui vaid võimalus oleks. Naudi seda laagrit iga hinnaga, see on tõesti hea!
Lauri, 9 a.
Suvelaagris meeldis mull jalgrattaga sõita ja savist asju teha. Krupitöö meeldis ka väga sest, et seal sai oma mured välja rääkida. Ma soovitan kõigile kel ema või isa surnud. Siin on lõbus ja hea. Grupijuhid on ka lõbusad see on kõige parem laager kus ma käinud olen. Soovitan kõigile. Proovige järele

Laagri vilistlaste tagasiside

Mari (20), üliõpilane, laagris 2009
Ma läksin leinalaagrisse täiesti üksi, ma ei teadnud sealt mitte kedagi. Ma väga ei kartnudki, sest mõtlesin, et no mis minuga seal ikka tehakse. Tuligi välja, et tegelikult oli väga huvitav ja lõbus. Pisut ikka oli kurb ka, aga seda sellepärast, et laager sai läbi.
Laagrist leidsin endale inimesed, kellega sain oma kurbust ja läbitud kogemust jagada. Omavahel rääkimine muutis asja kergemaks ja mõte, et ma pole ainukene, kellel on midagi juhtunud, tegi olemise palju kergemaks. Laager tõi mulle palju selgust minus endas ja ka juhtunus.
Praegugi suhtlen väga tihedalt mõne laagrikaaslasega, kes sai väga lähedaseks. Koos meenutame vahetevahel ka laagrit ning tagasi mõeldes on alati naeratus suule tulnud. Laagris oli väga tore!
Ma mäletan kui laagri alguses oli meil grupitöö ja siis pidime omavahel tutvuma. Jutuks tuli ka see, et kas keegi kartis laagrisse tulla või mitte. Üks tüdruk minu grupist kartis väga, kuid lõpuks ütles isegi tema, et täitsa tore oli, tuleks uuestigi, kui vaid vähegi saaks!
Marju, looduspoe juhataja, laagris 1999
Minu jaoks oli laagris kõige olulisem see, et ma nägin, et ma ei olegi üksi. Kui senini olin tundnud, et keegi ju ei saa tegelikult aru, mida ma tunnen ja läbi elan, siis laagris koos teiste sarnaste lastega tekkis arusaamine, et tegelikult ei ole sa üheski olukorras täiesti üksi. Alati on keegi, kes on midagi sarnast läbi elanud või oma empaatia ja suure südamega oskab sind lihtsalt ära kuulata.
Need inimesed tuleb lihtsalt üles leida ja endale lähedale lasta.
Piret (20), üliõpilane, laagris 2009
Mina olen väga õnnelik, et võtsin osa sellest laagrist. Ma alguses olin kategooriliselt vastu laagrisse minemisele, sest arvasin, et seal pole üldse tore ega lõbus.
Õnneks ma siiski läksin sinna laagrisse. Juba esimestel hetkedel sinna jõudes sain aru, et see laager on hoopis teistsugune, kui olin kujutanud. Kõik olid seal sõbralikud, ka grupitöödes oli väga tore.
Seal olles tundsin ma kurbust palju vähem kui enne sinna minekut. Samuti sain sealt endale head sõbrad, kellega on kontakt tänaseni. Mina tunnen küll, et see laager andis mulle midagi, ma ei oska seletada, mida täpselt. Aga see laager aitas mul olukorraga paremini toime tulla. Kindlasti aitas ka see, et nägin, et ma pole üksi, kellel nii on. Mu sees pole enam nii palju kurbust, kui oli enne; tulen asjadega paremini toime.
See ei tähenda, et ma ei mõtleks enam sellele inimesele, kelle kaotasin, kuid temale mõtlemine pole enam nii valus.
Ma ei kujuta ette, missugune ma oleksin ilma selle laagrita, kindlasti poleks mul neid fantastilisi mälestusi, mis laagrist sain. Ma olen väga õnnelik, et seal osalesin ja tunnen, et sain palju häid elamusi.
Piret (32), jurist-personalijuht, laagris 1995
Leinalaager andis mulle rahu. Sain rahu teadmisest, et ma ei ole üksi ja ainuke, kes on lähedase kaotanud. On teisi veel, kes on minuga sarnases situatsioonis ja neil on sarnased tunded ja mõtted. Rahu andis mõistmine, et lähedase kaotuse tõttu ei muutu teiste inimeste suhtumine minusse kuidagi teistsuguseks ja mind ei vaadata haletseva pilguga. Hoolimata toimunust võisin olla edasi tavaline teismeline.