Varajase lapseea trauma ja võimalused lapse abistamiseks (2)

Sandra Wieland, kliiniline psühholoog
Nõustamis- ja Teraapiakeskus, Victoria (British Columbia, Kanada)
Maire Riis, EMDR traumaterapeut, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm tegevjuht

Artikli eelmises osas (vt Sotsiaaltöö nr 5/2012, 36–40) rääkisime sellest, millist mõju avaldab varajases lapsepõlves kogetud kaos, väärkohtlemine ja/või hooletusse jätmine väikelapse arenevale ajule, autonoomsele närvisüsteemile ja kehalisele toimimisele. Tegime juttu lapse varasest seotuskogemusest ja sellest, millist rolli see lapse arengus mängib. Artikli selles osas räägime lähemalt mõningatest tegevustest, mida lapse eest hoolitsevad inimesed (lapsendajad, hooldus- või asenduskodupere vanemad, eelkõige aga tema pärisvanemad, kes end tundma õpivad ja ka lapsevanemana arenevad) saavad kasutada lapse abistamiseks.

Rahustamine rütmi abil

Ühetasane rütmiline liikumine on tähtis keskaju selle piirkonna arengule, mis reguleerib emotsioonide töötlemist. Kui imikut õrnalt süles kiigutada või teda süles hoides kõndida, siis rahustab see last mitte ainult sel hetkel, vaid ühtlasi ehitab tähtsaid neuronaalseid võrgustikke, mis aitavad tal end ise, nii lapsena kui ka hiljem täiskasvanuna, maha rahustada. Kui suurem laps ei ole nõus sellisel kombel vanema süles olema, siis koos vanemaga kiiktoolis kiikumine või võrkkiiges lamamine ja küljelt küljele kiikumine võib pakkuda lapsele rahustavat rütmilist liikumist, mis tal väikelapseeas vajaka jäi. Näiteks isa, kellel oli raske saada oma lastekodus kasvanud 6-aastane laps süles kiiktoolis kiikuma, paigutas kiiktooli teleka ette. Kui laps soovis telekat vaadata, pidi ta istuma kiiktoolis isa põlvedel. Ajapikku hakkas laps isa sülle tulema lihtsalt selleks, et ennast paremini tunda.

Kui laps veeretab ennast kõhuli suurel võimlemispallil edasi-tagasi, hoides vanemal kätest kinni ja vaatab vanemale silma (pilkkontakt), siis see liikumine mitte ainult ei rahusta last, vaid aitab kaasa lapse ja vanema vahelise suhte ja usalduse tugevnemisele. Veeretada võib kas aeglasemalt või kiiremalt, esialgu vanema ja seejärel lapse juhtimisel. See harjutus arendab lapse võimet oma närvisüsteemi talitlust aeglustada või kiirendada. Pallil istumine või poolkeral seismine nõuab lapselt keskendumist ja aitab ehitada neuronaalseid võrgustikke, mis on seotud nii närvisüsteemi kui ka kehaliste reaktsioonide tasakaalustamisega. Kui laps liigub, kandes keharaskust ühelt jalalt teisele, hoides vanemal kätest kinni, siis pakub see harjutus kiikumist meenutavat rahustavat liikumist. Samal ajal stimuleerib see vaheldumisi lapse paremat ja vasakut ajupoolkera, suurendades nii kahe ajupoolkera koostoimet, mis on oluline info töötlemiseks ja emotsionaalsete pingetega toimetulekuks. Laps võiks tegeleda selliste kehaliste tegevustega, kus ta õpib oma keha juhtima ja teadvustama kontrolli oma keha üle. Selleks sobivad näiteks jooga, võimlemine või judo, mille puhul on rõhuasetus kontrolli õppimisel, mitte võistlemisel. Kui laps tegeleb näiteks rulasõiduga, siis võiks ta vanemale seletada, kuidas ta rulal keerulisi trikke teeb.

Lihtsa rütmiga muusika saab aidata reguleerida madalamaid ajupiirkondi. Laulmine lapsele või koos lapsega mõjub lapsele rahustavalt. Vanem võib ise luua laulu oma laps laulu, millega laps koos vanemaga lauldes uut päeva alustab. Trummi põristamine võib olla kasulik eriti närvisüsteemi madala erutustasemega lastele, et närvisüsteemi ergutada ja arendada neil neuronaalseid seoseid, mis on seotud erksusega ja kiire reageerimisega võimalikule ohule. Kõrge erutustasemega laste puhul võib trummeldamine edasi anda rütmi, mida laps kogeb oma sisemuses, ja seejärel seda aeglustada, aidates arendada rahunemisega seotud neuronaalseid seoseid. Samal viisil mõjub ka tantsimine.

Rahustamine puudutuse kaudu

Puudutus on veel üks oluline aisting, mida kasutatakse väikelaste rahustamiseks ja kiindumuse arendamiseks. Laste puhul, keda on puudutatud last kahjustaval viisil, tuleb puudutust kasutada väga ettevaatlikult, nii et lapsel oleks kontroll olukorra üle. Mängud, kus jäljendatakse üksteise liigutusi, õpetavad lapsele kõigepealt, kuidas ennast turvaliselt
puudutada. Mängus „Ülo ütleb” (Mängu ingliskeelne nimetus „Simon says” mängib alliteratsiooniga, mida oleks eesti keelde õigem tõlkida "Ülo ütleb". Toim. märkus.) annab mängu juht teada, mida teha tuleb. Näiteks: „Ülo ütleb: puuduta nina” ja laps puudutab oma nina. Korraldust tuleb täita ainult siis, kui see algab sõnadega „Ülo ütleb”. Pärast saab üle minna teise inimese puudutamisele: kõigepealt puudutab laps vanemat ja hiljem vanem last. Üksteise seljale kirjutamine aitab lapsel õppida paremini tajuma oma kehalisi aistinguid. Massaaž võib olla väga rahustav, kuid sellega tuleks alustada väga ettevaatlikult lapse puhul, kellel on puudutustega negatiivseid kogemusi. Käte kreemitamine võib olla heaks viisiks, millest alustada – alguses kreemitab laps vanema kätt ja siis vanem lapse oma. Käe või keha silitamine ülevalt alla mõjub rahustavalt, samas kui alt üles liikumine mõjub ergutavalt. Vanemad võivad kommenteerida iga muudatust, mida nad märkavad lapse kehalises olekus, nii pingestumist kui lõdvestumist. Vanema turvaline kohalolek ja lapse kogemusele häälestumine – see on midagi, mida laps ei ole saanud tunda varases eas – aitab lapsel julgemini tajuda oma kehalisi reaktsioone. Lapse pea pesemine, juuste sasimine, tedretähnide lugemine, patsu andmine võimaldab turvalisi puudutusi kogeda. Kui vanem aitab mässida last teki sisse ja pärast teki lahti keerab, kui laps seda palub, aitab see lapsel saavutada turvalisuse ja kontrolli tunde. Seda saab edasi arendada ühistegevuseks, kus tekkidest ja patjadest rajatakse kindlusi ja teisi turvalisi paiku. Kui vanem poeb lapse ehitatud kindlusesse, tugevdab see mäng lapse turvatunnet ja usaldust vanema vastu.

Rahustamine hingamise abil

Hingamisele keskendumine aitab häälestada amügdalat ehk mandelkeha – limbilise süsteemi osa, kus tekivad viha ja hirm. Sissehingamine hoogustab ja väljahingamine pidurdab aju mandelkeha aktiivsust. Kui aju mandelkeha on üleerutatud seisundis – näiteks seetõttu, et laps tunneb viha või hirmu – siis aeglane hingamine rahustab last ja aitab tal ümber häälestuda. Keskendumine hingamisele on oskus, mida noorematel lastel on raske õppida. Aeglase keskendunud hingamise õpetamiseks võib lasta lapsel puhuda seebimulle, õhupalli või puhuda tiivikule ja panna see liikuma. Suvel saab puhuda võililleseemneid laiali. Lapse võib panna selili lamama ja asetada tema kõhule pehme mänguasi, et seejärel lasta lapsel jälgida, kuidas see hingamise ajal üles ja alla liigub. Kui laps ja vanem ühel ja samal ajal aeglaselt ja sügavalt sisse-välja hingavad, siis mõjub see hästi nii mõlema enesetundele kui ka nende omavahelisele suhtele.

Rahustamine emotsioonide nimetamise teel

On kindlaks tehtud, et emotsioonide õige nimega nimetamine aitab samuti aju mandelkeha rahustada. Uuringud on näidanud, et kui inimene vaatab pilti vihasest või hirmunud inimesest, vallandab see reaktsiooni tema aju mandelkehas: vaataja kogeb ka ise mingil määral raevu või hirmu. Kui seejärel nimetatakse emotsiooni korrektselt, siis aju mandelkeha reaktsioon väheneb ja suureneb aktiivsus hoopis mõtlemisega seotud frontaalses ajukoores – viha- või hirmutunne taandub ja probleemilahendamise võime suureneb. Kui aga emotsiooni nimetatakse valesti, siis püsib aju mandelkeha aktiivsus kõrge ja üleminekut frontaalse ajukoore tegevusele ei toimu. Sama kehtib ka lapse puhul, kes tunneb viha või hirmu. Kui laps oskab nimetada oma tunnet õigesti, muutub ta vähem ärevaks ja erutunuks ning suudab paremini mõelda. Vanemad saavad õpetada last sellega, et nad esmalt nimetavad ise hinnangutevabalt emotsioone, mida nad lapsel märkavad, ja seejärel julgustavad last iseseisvalt neid nimetama. Abivahendina saab kasutada joonist, kus on kujutatud erinevate emotsioonidega näod (rõõmus, kurb, vihane, üllatunud, uhke, segaduses, hirmunud jm).Soovitatav on alustada joonisega, kus on pildid 8–12 tundeseisundist, mitte rohkem.
Kui vanemad ausalt nimetavad oma tundeid, aitab see ka lapsel oma emotsioone ära tunda. Sageli püüavad vanemad oma negatiivseid tundeid varjata, näiteks kui nad tunnevad frustratsiooni, viha, hirmu või kurbust. Kuid laps, eriti kui ta on kasvanud häiritud toimimisega peres, tajub väga hästi, mida vanem tunneb, ja tunnete varjamine õpetab teda pigem oma tunnetega mitte tegelema ja neist mitte rääkima. Tagajärg on, et lapse mahasurutud negatiivsed tunded avalduvad tema käitumises.
Niisamuti aitab kehaliste aistingute nimetamine (näiteks valus, raske, kerge, pingul, tuim, palav, rahulik, kibe) lapsel oma kehareaktsioone rohkem omaks võtta ja vähem karta ning keha tajumist vähem välja lülitada. Kehalised aistingud on tähtsad märgid – nad võivad osutada nii positiivsetele kui ka negatiivsetele kogemustele. Kui aidata lapsel keha signaale teadvustada, aitab see tal oma kehalist seisundit paremini hallata.

Kiindumussuhte tugevdamine 

Veel üks oluline vanema ja lapse vaheline tegevus on silmside. Pilkkontakti abil tekib side lapse parema ajupoolkera ja vanema parema ajupoolkera vahel. Parem ajupoolkera säilitab nii positiivseid kui ka negatiivseid varajasi kogemusi ja kogetud aistinguid. Kuna parem ajupoolkera on ajupiirkond, kus luuakse kiindumusega seotud neuronaalsed ühendused, siis see vanema ja lapse vahel toimuv interaktsioon on oluline kiindumuse kujunemisel. Lapse jaoks, kes pole kogenud positiivset kiindumust, on silmsideme saavutamine väga keeruline. Pilgutamismängud nagu „jälgi mu silmi ja ütle, mis silma ma pilgutasin, ja siis pilguta vastu ja mina ütlen” võivad aidata vanemal luua lapsega vahetu silmside. Esimese asjana lapsele silma vaatamine lapse tervitamisel (kui esimest korda kohtutakse hommikul või kui laps tuleb koolist koju) ja lapse juurest lahkumisel (kui laps läheb magama või kui vanem saadab teda kooli) võimaldab saavutada head kontakti ja luua terveid neuronaalseid võrgustikke lapse paremas ajupoolkeras.
Lapsega suhtlemisel on oluline lapsele häälestumine. Häälestumine on sobitumine lapse emotsionaalse seisundi intensiivsusega ise seda seisundit kogemata. See tähendab seda, et vanem mõistab, mida laps tunneb, tänu millele laps tunneb end mõistetuna ja tema stressireaktsioon väheneb. „Vanem võib öelda: Muidugi oled sa vihane, et ma ei luba sul täna rohkem telekat vaadata. Aga mina olen lapsevanem (kasvataja) ja tean, mis on hea. Praegu on kell sealmaal, et sa pead hakkama magama minema. Homme on kool ja on tähtis, et sa end välja magad.”
Vanema ja lapse vahelise kiindumussuhte tugevdamisele aitavad kaasa mängud, kus laps juhib mängu ja ütleb, mida vanem peaks tegema, ja vanem või hooldaja järgib lapse korraldusi. Uuringute järgi tõuseb sel juhul ajus endorfiinide (õnnehormoonide) tase ja laps tunneb, et ta on väärtuslik.
Kui laps tuleb uude perre, siis tahaks pere algul lapsele anda palju seda, millest ta ilma on jäänud. Soovitame meeles pidada, et selle asemel, et lapse kõigile soovidele järele andes püüda tema hinges olevat tühimikku täita, vajab laps stabiilsust ja järjepidevust. Laps vajab piire ja vanem saab need talle seada oma pere tavasid ja võimalusi silmas pidades. Oluline on lapsele selgitada, et on olukordi, kus laps saab ise otsustada ja valida (näiteks millist jäätist ta tahab), ja on asju, mida laps valida ei saa, mida valib lapsevanem (mitu jäätist ta võib saada).

Turvalisuse kogemused 

Seni oleme käsitlenud tegevusi, mis aitavad last rahustada ja sellega tugevdada aju madalamates osades asuvaid emotsioonide reguleerimisega seotud neuronaalseid võrgustikke – neid piirkondi, mis reageerivad, kuid ei „mõtle”. Lisaks neile tegevustele vajab hirmu tundnud laps – hüljatuse mäletamine on väga hirmutav – arvukaid turvalisust sisendavaid kogemusi. See on midagi palju konkreetsemat, kui vanema arusaamine sellest, et laps elab turvalises maailmas. Turvalisuse tunnet saab tekitada konkreetne kogemus, näiteks kui õpetaja või vanem lõpetab oma sekkumisega lapse kiusamise; kui õde-vend või teine laps aitab lapsel midagi teha; kui vanem peatub, et kuulata ära lapse mure ja muudab olukorda, selle asemel et lihtsalt öelda lapsele, et küll kõik läheb hästi; samuti see, kui vanem näitab lapsele, kus ta ise on siis, kui ta on lapse magama pannud. Vanemad saavad nendest olukordadest rääkida, rõhutades turvalisust ja seda, mille poolest lapse praegune elu erineb tema endisest maailmast.  
Last võib julgustada joonistama pildi või näitama mänguasjade peal, kuidas tema kujutab ette turvalist kogemust. Sellega saab tugevdada infot, mis on talletatud ajukoores, aju välimises ehk mõtlevas kihis, ja laps saab seda paremini kasutada, et maha rahustada madalamal asuvaid reaktiivseid ajupiirkondi, ehitades positiivseid neuronaalseid ühendusi ajukoore ning limbiliste ja keskaju piirkondade vahel.
Lapse tähelepanu saab ümber suunata turvalisusele, kui leiab aset midagi, mis on lapse jaoks hirmutav (mõni olukord toimib nagu päästik, mis uuesti vallandab varasemad läbielamised ja millest oli juttu artikli eelmises osas). Kui laps on ehmunud või hirmul, siis võib olla abi sellest, kui vanem ütleb lapse nime, seejärel oma nime; nimetab, kus nad asuvad ja kinnitab, et olukord on turvaline. Aruteluga selle üle, mis juhtus ja mida peaks järgmisena tegema, tuleb oodata, kuni laps on maha rahunenud ja olukorda saab käsitleda lahendamist vajava probleemina, mitte lapse vajakajäämisena.