Kaasaegne teraapia traumade ravis: EMDR

Autor: Maire Riis, EMDR traumaterapeut

Alates 1990. aastate algusest on olnud olulisi arenguid traumeeritud inimeste psühhoteraapias, kus on arvesse võetud neuroteaduste uuringute tulemusi.

Traumaatilised juhtumid ei meenu eelkõige jutustusena, vaid on salvestunud inimese meeles ja ajus visuaalsete kujutluste, lõhnade, helide jm aistingutena ning kehaliste tegevustena. Senine traditsiooniline rääkimisteraapia riskib kannatanu taastraumeerimisega, kui traumeerivast kogemusest rääkimine toob minevikukogemuse n-ö siin ja praegu-hetkesse, ja inimene kaotab osaliselt või täielikult oleviku reaalsuse.

Vallanduvad ülitugevad kehalised reaktsioonid ning inimene tunneb end ebaturvaliselt ja hirmununa. Traumeeritud inimene mõistab harva, et tema intensiivsed reaktsioonid baseeruvad minevikukogemusel. Tema kogemus tundub kui “see juhtub jälle, ma olen ikka veel ohus”. Ohutundega seotud otsused ja tegevused kalduvad olema pigem impulsiivsed, või ebasobivad, arvestades tegelikku reaalsust. See vaid suurendab inimese abitust, häbi ja viha ning hoiab alles enesepõlgust. Traumaga seotud enesekohased uskumused, mis niigi halvendavad somaatilisi sümptomeid, leiavad kinnitust: “Mulle ei saagi midagi head juhtuda”; “Ma ei väärigi seda, et tunda end turvaliselt”.

Mõned kliendid usuvad kindlalt, et ainus viis saavutada terapeutilist muutust, on koheselt alustada psühhoteraapias tööd traumaatiliste mälestustega. See võib aga viia kiire destabiliseerimiseni, kui kliendil puuduvad kogemuse integreerimiseks vajalikud võimed või ressursid. Kiirustamise asemel on sobivam lähenemine aeglaselt liigud, kiiremini kohale jõuad. Sel moel väheneb inimese traumaatiliste mälestustega n-ö üleujutamise oht ning keha püsib erutuvustaseme talutavas vahemikus.

Kuna traumeeritul on reeglina suuri raskusi oma kehaaistingute tajumisega, on tulemuslikus traumateraapias oluline õpetada inimest taluma tähelepanu pööramist oma sisemisele kogemusele, reguleerima kehalist erutusseisundit (arousal, ingl k) ning eristama ja taluma emotsioone ning kehaaistinguid enne, kui hakatakse tegelema traumeeriva minevikuga.

Ühekordsete traumaatiliste sündmuste ravina on kasutusel tõhusaid traumade läbitöötamisele orienteeritud teraapiad, mis pääsevad ühendusse sõnadeta salvestunud traumameenutajatega. Üheks taoliseks on ka Eestis viimastel aastatel kasutusel olev traumapõhine terapeutiline sekkumine EMDR (Eye Movement Desensitization and Reprocessing), mille väljaõppe on tänaseks saanud mitukümmend psühholoogi ja psühhoterapeuti.

EMDR integereerib elemente paljudest efektiivsetest psühhoteraapiatest (psühhodünaamiline, kognitiiv-käitumuslik, interpersonaalne jm), ühendades need struktureeritud protokollideks, et viia teraapia mõju maksimaalselt tulemuslikuks. EMDR kui psühhoterapeutiline meetod kiirendab mitmete, nii varasemate traumaatiliste kogemuste kui ka praeguse elusituatsiooniga seotud häirete ravi. Kontrollitud uurimused õnnetuste, tõsiste kaotuste, väärkohtlemiste, loodusõnnetuste ja sõdade ohvritega näitavad, et antud sekkumisega on võimalik kiiresti leevendada traumaatiliste mälestuste mõju. Samuti kasutatakse meetodit paanika, ärevuse, komplitseeritud leina, dissotsiatiivsete häirete, häirivate mälestuste, foobiate, valuhäirete, söömishäirete, esinemishirmu, traumaatilise stressi, sõltuvuste, väärkohtlemise korral.

EMDR teraapias luuakse kiirelt mõtteseosed näiliselt mitteseotud elusündmuste vahel ja traumamälestuste emotsionaalne intensiivsus väheneb. EMDR teraapias kasutatakse
bilateraalset stimulatsiooni, milleks võivad olla kas silmaliigutused, kuulmis- või puutestimulatsioonid. Selle abil käivitatakse bioloogiline mehhanism, mis aktiveerib traumaga seotud kognitiivse, sensoorse ja emotsionaalse info läbitöötamise. Traumeeritu meenutab töötlemiseks valitud sündmust, näiteks autoõnnetust, ta leiab selle õnnetusega seotud enda kohta käiva häiriva mõtte, milleks võib olla uskumus, et nüüd ma suren. Sellele mõttele leitakse positiivne vaste, näiteks “see on möödas, ma pääsesin, ma olen elus”. Sündmus töödeldakse läbi koos sellega kaasnevate kehaaistingute ja emotsioonidega. Töötlusprotsessi ajal saab traumeeritu üldjuhul tugeva ühenduse traumasündmusega, aga on samaaegselt turvaliselt koos terapeudiga teraapiahetkes. Selline kahene teadlikkus (dual awareness) on teraapias kesksel kohal. On oluline olla samaaegselt praeguses hetkes ja traumasündmuses. Kui teraapiaprotsessis puudub tugev ühendus antud hetkega, võib tulemuseks olla trauma taasläbielamine, mis teeb traumeeritu juhtunuga seoses endisest veel
hirmunumaks.

Tüüpiline tulemus õnnestunud EMDR teraapiast on see, et pealetungivad ja vältivad sümptomid kaovad. Klient saab mõelda minevikust siis, kui ta seda soovib või on selleks vajadus. Seda tehes võib ta tunda küll kurbust või saada häiritud, kuid meenutamine on talutav. See ei põhjusta tahtmatut sündmuse taaskogemist ega paiska segi igapäevaelu toimimist. Mälestus traumast on saanud üheks paljude mälestuste seas, mille hulgas on nii häid, halbu kui ka neutraalseid.

Kuigi ei olda kindlad, kuidas EMDR tegelikult töötab, on aasta-aastalt saadud uurimustes kindlamalt tõestust EMDR-i teraapilisest mõjust. Praegusel hetkel on EMDR-ist rohkem
kontrollitud uurimusi, kui ühestki teisest traumade ravis kasutatavast teraapiast (www.emdr.com). Mitmed rahvusvahelised teraapiajuhised (näiteks Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon, 2004; Cochrane Database of Systematic Reviews, 2007; International Society for Traumatic Stress Studies, 2009; The European Network of Traumatic Stress Studies, 2010) on tunnistanud EMDR-i efektiivseks teraapiaks traumajärgse stressihäire ravis.