Ootuse kaotus

Naatan Haamer, hingehoidja ja pereterapeut

Ootuse kaotus ja uue lootuse võimalus

Lapse sünd on nii harjumuspärane ja loomulik, et tundub täiesti iseenesest mõistetav. Ometi ei lähe alati kõik nii, nagu me oma plaane tehes ette kujutame. Aegajalt juhtub, et elu alguse rõõmsa ootusärevuse lõikab läbi teine inimelu loomulik piir, surm. Nõnda kohtuvad sünd ja surm hetkes, mis võiks olla rõõmus tulevikku vaatav algus.

Kui laps sureb jõudmata ilmavalgust näha, saab sünnist abitukstegev, lootusetu kurbuse kuulutaja, milles tulevik on täiesti tuhmunud. Samuti loob ahastavalt lootusetut kurbust, kui surm lõikub vast alanud eluga. Lootused ja unistused, mis on lapseootuse loomulik osa, purunevad kildudeks veel enne, kui neist midagi on jõudnud täituma hakata.

Lapse sünni ootus ja ootuse kaotus

Lapse sündimist oodates kujutatakse juba ette tulevast elu koos lapsega. See on loomulik ja ka vajalik, et valmistuda vanemana ette tegelikuks eluks koos lapsega. Vanemaks kasvamine eeldab seesugust tulevikukujutlust, mille loomata jätmine jätab meid ilma olulisest ettevalmistusest lapsega kooseluks. Lapse surma korral on aga seesugused kujutlused valusas vastuolus reaalsusega. Pilt tulevikust koos lapsega, unistused, kujutlus endast emana ja isana, kasvatusplaanid ja kõik muu lapse sünni ootamisega seotu on vaid valusa reaalsuse rõhutaja. Seepärast soovitakse sageli kõike seesugust unustada, olematuks mõtelda. Aegajalt võidakse end isegi süüdi tunda, et millegi niisugusega on tegeletud. Heidetakse endale ette liiga varajast ettevalmistust, kui käesoleva  olukorra põhjustajat. Ometi ei saa olla midagi loomulikumat, kui lapse sünniks ettevalmistumine.

Tegelikkuses on ka lapse surma korral sellisest ettevalmistusest abi. Lapse tulekuks valmistumine muudab lapse vanemate jaoks reaalsuseks. Imiku surma puhul on kujutlused lapsest ja temaga kooselust sageli ainsaks mälestuseks, mida vanemad saavad kasutada oma leinaprotsessi toetuseks. Leinamiseks vajame mälestusi. Nende puudumine muudab leinamise keeruliseks. Mälestuste olemasolu muudab loobumise konkreetsemaks. Mälestused aitavad meid käsitleda loobumise üksikasju, luua pilti sellest, millest tuleb loobuda. Hüvasti jätmiseks peab olema keegi, kellele ütelda hüvasti. Kaotusevalust tervenemiseks ei saa minna lihtsalt edasi nagu midagi poleks olnud. Uueks toimetulekuks vajame võimalust ütelda hüvasti ja pikka leinamise aega.

Aegajalt tundub, et justkui oleks lihtsam kustutada kõik, mis selle valusa kogemusega seostub. Ometi pole võimalik lõigata oma elust välja midagi nii olulist. Tegelikult teeksime endale sellel moel edasise elu veel keerulisemaks. Lapse kaotus on sündmus, mis muudab jäädavalt meid ja meie elu. Kui lülitame oma loost välja sündmuse, mis selle suure muutuse on põhjustanud, jätame end ilma ka põhjendusest, miks olen nüüd selline, miks mõtlen teatud viisil, miks ma midagi kardan, miks teen mingeid valikuid jne. Selgelt sõnastatud põhjuste puudumine teeb meid ebakindlaks, muudab teistele arusaamatuks ja jätab meie ellu palju kontrollimatut ning tundmatut. Lisaks jääme ilma võimalusest oma valust terveneda. Valu, mida eitame, ei saa ravida ega selle mõju lõpetada. Ainsaks võimaluseks jääb sellisel puhul valu peitmine nii enda, kui ka teiste eest, millele kulub hulgaliselt meie elujõudu. Ometi on võimalik päriselt leinates jõuda uutlaadi elusolemise tundeni. Selleni jõuame kaotusega seotud tundeid tundes, elumuutuse suurust mõistes ja kogemusele tähendust andes. Samuti õpime end ja oma lähedasi uuel viisil tundma ja mõistma. Nii saame kogemuse oma tegelikust toimetuleku jõust, hakkamasaamise võimest ka läbi valusa kaotuse. Meie eluga toimetuleku usk kasvab välja raskuste ületamise kogemusest, millest õpime uusi viise ennast kokku võtta, toetada, julgustada. Nii kogeme ka teiste inimeste toetavat osa oma elus. Kui püüame aga kogetut unustada ja varjata, kinnitame endas veendumust, et me ei saa enda elus kogetuga hakkama. Nii väsitame end pideva hirmuga valusa kogemuse meenumise ees, mis kokkuvõttes suurendab meie ebakindlust ja abitust. Seepärast on meie elujõu taastumiseks vältimatult oluline oma valuga kohtumine, selle sügav tundma õppimine ja oma elukogemuse aktsepteerimine. See nõuab enamasti päris suurt julgust, et valuga seotut mitte vältida.

Mõistagi ei pea me sellisel raskel perioodil jääma üksi vaid saame kasutada teisi inimesi endi ümber. Kui me ei leia toetajaid oma lähemast ringist, siis on oluline pöörduda nende poole, kes on valmis meile toeks olema. Nendeks toetajateks võivad olla sõbrad, tuttavad või ka need, kes pakuvad professionaalset abi. Keegi ei pea jääma oma valuga üksi. Lapse kaotusega seotud leinas püüab omal moel olla abiks ka käesolev kirjutis. Siia on koondatud mõtted, mida on kogutud enam, kui paarikümne aastasest praktikast töös peredega, kes on pidanud elama läbi valusa lootuste purunemise. Me ei saa muuta minevikku ja teha olematuks juhtunut aga võime leida viise, kuidas sellise kaotusega paremini toime tulla. Siin juures on abiks enda ja oma lähedaste ning sõprade suurem mõistmine. Samuti on hea leida mõtteid, mida saame enda ja oma lähedaste toetuseks ära teha.

Kaotust kogeme sageli erinevalt. Sageli tunnevad, mõtlevad ning mõistavad ema, isa, lapsed, vanavanemad ja teised pereliikmed toimunut erinevalt. Seejuures on igaühe kogemus tema enda jaoks ehe ja tõene. Ka reageeringud või käitumine võivad suuresti erineda. Mis ei tähenda, et keegi kogeb ja reageerib valesti ning tema valu on väiksem või suurem. Me olemegi erinevad oma iseloomu poolest või ka toimetuleku võimest, kogemustest ja eeskujudest lähtuvalt. Üksteise mõistmiseks ning toetamiseks on oluline aktsepteerida neid erinevusi ja mitte kritiseerida nende reageeringuid, arusaamu ja lahendusviise.

            Vaikselt sündinu leina raskendavad asjaolud 

Kõik lähedase kaotusega seotud leina puudutav kaasub ka vaikselt sündinu perel aga lisanduvad veel täiendavad teemad:

  • Esmakohtumine on ka hüvastijätt – vastuoluline sünni ja surma kohtumine
  • Lapsega pole silmast-silma kohtutud ja ta nagu polekski päris tuttav ja oma
  • Laps pole elanud väljaspool emakat ja temaga seoses puuduvad tava mõistes mälestused
  • Ei tea surma põhjust - teadmatus tekitab palju küsimusi ja kahtlusi ning puuduvad ka seletused, miks see juhtus
  • Teised ei oska seda pidada leinamist väärivaks sündmuseks, kuna neil puudub vaikselt sündinuga varasem kontakt, mis annaks arusaama, et kedagi on kaotatud
  • Tuttavad ei teagi lapse ootusest ega tea siis ka kaotusest
  • Raske on sõpradele, tuttavatele midagi ütelda, kui nemad ootavad rõõmsat sünni sõnumit
  • Süütunne vaikselt sündinud lapse, abikaasa, vanemate, lähedaste, meedikute ees (eriti võib seda kogeda ema)
  • Häbi, et ma ei kõlba, kuna ei ole võimeline saama tervet ja elusat last (eriti võib seda kogeda ema)

Täiendavalt võivad kaasuda ka mitmed taustaprobleemid, mis omakorda olukorda raskendavad:

  • Lapse kaotamisega koos kaotas naine võimaluse ka edaspidi lapsi saada
  • Abikaasade vahelised kommunikatsiooniraskused
  • Vastastikused süüdistused
  • Lahkuminek, kui paari suhted on juba varem keerulised olnud
  • Sugulaste poolne mittemõistmine või etteheited
  • Peale haiglast lahkumist jääb pere oma probleemiga üksi
  • Lähedased ja sõbrad ei oska käituda
  • Puuduvad õpetused, juhised ja traditsioonid toimimiseks ning puuduvad ka lähikonnas inimesed, kes oskaksid noort peret selles suunata
  • Erinevatel põhjustel tuleb naasta kiiresti tööle, plaanitud lapsepuhkuse asemel

Leinav ema

Lapse surma järgi kogeb kaotusvalu iga pereliige. Ema võib halvimal juhul pidada lisaks veel võitlust enda ellu jäämiseks, mis mõnel juhul tähendab ka täielikult lapse saamise võimalusest ilma jäämist. Kuigi emal ei ole enam last, jätkab tema füüsis lapse elu jaoks olulisi protsesse. Piima teket pärssiv ravi võib tekitada mitmeid vaevarikkaid kõrvalnähte. Emal võib esineda rohkelt somaatilisi vaevusi ja valu. Lisaks füüsilistele vaevustele on „tühja süle“ valu. Ema võib kogeda fantoomtundeid, nagu laps oleks kuskil siinsamas lähedal ja nutab või nagu laps veel põtkiks kõhus jne. Kuigi laps on juba füüsiliselt ära, siis endiselt ei kao kusagile vajadus hoida oma last enda lähedal. Aegajalt võib seesugune surnud lapse ligioleku tunne kesta isegi aastaid. Ka siis, kui perre on sündinud veel lapsi, ei pruugi kaduda tunne, et ka surnud laps on kusagil ligi ja osaks igapäeva elust. See on mõnel puhul vajalik, et tulla toime liiga valusa loobumise ilmingutega. Mõte ligiolevast ingellapsest aitab näiteks tulla toime, kui mõte külmas hauas olevast lapsest tundub liiga õudne.

Enamik inimesi vajavad enda toetamiseks mõtet elu jätkumisest. Kuigi surma tõttu on materiaalne eksistents lõppenud, on abiks kujutlus jätkuvast kontakti võimalusest, mis aitab muuta fookuse laiemaks. Nii leiame alternatiivi põletavalt valusale pildile surnud lapsest. Me ei jaksa elada pidevalt selle kohutava kujutlusega silme ees. On loomulik, et vajame veel midagi, mis meie vaadet avardaks ja aitaks eemalduda sellest traumaatilisest pildist. Mineviku mälestusi seoses lapsega on väga vähe ja seepärast on pilt olevikust koos ingellapsega midagi, mis täidab seda tühja kohta. Nii fantoom- kui ka ingellaps loovad seost olnuga ja lohutavad. Pikkamööda need kujutlused vähenevad vastavalt sellele, mida tervemaks saadakse. Ka unedes võib oma lapsega kohtuda ning ka nende sisu või intensiivsus muutub vastavalt paranemisprotsessile. Kui emal on võimalus rääkida kellegagi oma mõtetest ja tunnetest, siis on loota kiiremat paranemist. Siinjuures tuleb kuulajatel olla valmis ära kuulata ka kõrvalolijale rasked ning ehmatavad mõtted ning tunded. Ema võib näiteks väljendada  oma suuri süütundeid, hulluks minemise hirmu, sundmõtteid seoses lapsega või koguni suitsiidseid mõtteid.

Lein on paljus spiraalse iseloomuga, kus mõtted ja tunded tulevad ja lähevad ning korduvad taas. Nii ehitub aina uusi kihte, kus mõtted ja tunded aegajalt üksteist paisutavad või vastupidiselt tasandavad ja rahustavad. Selline korduv spiraalne liikumine kestab nii kaua, kui on paranemiseks vajalik. Loomulikult paranemise käigus ringid suurenevad ehk kordused harvenevad.

Emade aktiivse leina kestvus võib olla väga erinev. Enamasti kulub vähemalt aasta, et leinaprotsess läbi käia. Pigem aga kestab see veel kauem ning vast paari-kolme aasta pärast jääb lein tagaplaanile.

Esialgu aga on loomulik tunne, et elu jääbki alatiseks traagilise valu lainete meelevalda. Mõne nädala või paari kuu möödudes siiski selline hirm järkjärgult hääbub, kui emotsionaalsele reageerimisele on võimalus saadud. Kuna käesoleva kogemuse intensiivses mõjuväljas on pea võimatu tulevikku ette kujutada, polegi tarvis kaugema tulevikuga veel tegeleda. Aegajalt tundub näiteks, et mõte uuest lapsest võiks aidata aga enne tuleb siiski leinata seda last, keda enam ei ole. Tulevikule mõtlemine ja enese mõistmine muutunud reaalsuses on võimalik alles kaotusega seotud emotsionaalse väljareageerimise järgselt.

Leinav isa

Ka isade lein kestab kaua aga väljendub sageli teisiti, kui emadel. Isade lein jääb tavaliselt ema leina varju. Oma paarikümne aastase töökogemuse põhjal võin täheldada, et lapse kaotuse korral otsivad iseseisvalt abi väga vähesed isad. Aegajalt ei arva ka emad, et isad üldse leinata võiksid. Naiste meelest on mehed kõik juba ammu unustanud ja eluga edasi liikunud, kui nemad tahaksid ikka veel lapsekaotusega tegeleda. Sageli isad end ka niimoodi väljendavad. Iseasi on see, mida nad sisimas mõtlevad ja tunnevad. Sellise käitumise üheks põhjuseks on meeste vastutav käitumine. Kui naine on kurb, õnnetu ja jõuetu, siis keegi peab vastutama pere igapäevase toimetuleku eest. Lisaks on naisel ka füüsiliselt raske praktilist vastutust võtta ja siis on loomulik, et mees tegutseb. Sellistel puhkudel kogub mees kõik oma jõuvarud kokku, paneb oma valu kõrvale ja keskendub elu praktilisele küljele. Kui mees on nii saavutanud esmase tasakaalu, siis võib olla tal  väga raske näha nutvat naist, kes selliselt meenutab talle ka tema enda valu. Nii saab vaevaga loodud habras tasakaal ohustatud. Siit johtuvad aegajalt meeste protesteerivad reaktsioonid naise leinakäitumise suhtes. Siin on sageli ka põhjus, miks mees ei ole valmis rääkima või kuulama lapsekaotusega seotud jutte.

Lisaks tuleb arvestada, et mehed ja naised ongi erinevad. Mehed püüavad leinata ikka omal moel, mis suuresti erineb naise tavadest tegevuslikus, verbaalses ja vaikuse osas. Mees võib näiteks teha kõvasti tööd või leinast ajendatuna alustada kodus remonti, hakata sportima või pühenduda aktiivselt teistele lastele. Vahel ka survestada naist uue lapse saamises. Naisel võib olla raske leppida, et mees leinab üksi ja vaikides. Mees võib nutta üksi autoga sõites või leinata tehes asju pühendusega surnud lapsele. Tal võib olla mitmeid somaatilisi vaevusi, mis viitavad stressi suurusele. Sageli siiski mehed räägivad oma leinast ning näitavad oma tundeid, kuid erinev naiste leinast võib olla periood, mille kestel ta seda teeb. See võib olla seotud nimetatud vastutuse võtmise vajadusega, olgu siis naise ja pere ees või oma tööülesannetes ja ka muudes valdkondades.

Paljudele naistele on aga just nende mehed suurimad toetajad ja lohutajad. Oluline on, et akuutse valu ajal abikaasad räägiksid omavahel sellisel moel elust ja surmast, et oleks võimalik tunda erilisel viisil koos olemise tunnet. Kogemus, mõtted ja tunded võivad olla erinevad ja seda tuleks teineteise juures aktsepteerida. Ei ole olemas vaid ühte õiget kogemise või ka leinamise viisi. Just neid erinevusi on samuti oluline teineteiselt kuulda. Vastastikune aktsepteerimine loob suuremat usaldust ja tekitab toetavat seotuse tunnet. Kahjuks võib juhtuda, et lapse surm saab tõukeks ka paarisuhte lagunemisele. Eriti puudutab see neid paare, kelle suhetes on juba enne raskusi olnud. Sellisel juhul on lapse surm küll paarisuhte lagunemise kiirendaja aga mitte ainus suhte hajumise põhjus.

Kuigi kultuuriliselt on siiski lapsega seotud rohkem ema ja isa lein ka seepärast tagaplaanil, ei ole meil põhjust alati etteantud traditsioonist juhinduda. On peresid, kus käitumuslikult on rollid hoopis vastupidiselt jaotatud. Pigem on oluline, et igaüks saaks olla oma leinas just temale sobival moel ja temale sobivas tempos ning tema kulgemist läbi valusa aja võimalikult palju aktsepteeritakse.

Vältima peaks vaid seda, et partnerite erinev leinamise viis ei saaks neid lahutavaks. See tähendab, et vaatamata oma erinevustele leinamise viisides ja oskusele kogemust väljendada, tuleb meil leida aegajalt võimalus ka kogemuse osas mõtteid vahetada. Kui mees näiteks ei oska oma kogemust kirjeldada, siis võib ta olla naise kogemuse kuulajaks. Ühelt poolt kuulava dialoogi lõpuks võib kokkuvõtvalt mehelt küsida, või ta saab ilma küsimuseta väljendada, kas tema kogemus on pigem naise omale sarnane või erinev. Nii saab naine ka midagi oma mehe kohta teada. Loomulikult oleks lihtsam, kui mees suudaks oma kogemuse kohta midagi enamat väljendada. Mida enam oleme võimelised endas toimuvat kirjeldama, seda lihtsam on teistel meie kõrval elada ja ka me ise tunneme üksteise mõistmisest rohkem rõõmu, sest tunnetame selgemalt meid siduvat ühisosa.

            Vaikselt sündinu vanema vajadused

Kokkuvõtvalt on leinamisega seotud mitmeid vajadusi ja lühidalt võib neid esitada järgnevalt:

  • Naisel vajadus saada puhata sünnitusest, mis on emotsionaalselt raskem tüsistusteta sünnitusest
  • Piisav aeg leinamiseks
  • Kogeda mõistmist ja aktsepteerimist
  • Võimalus rääkida ja jagada muret
  • Kogeda, et ka vaikselt sündinu vanem on lapsevanem, kelle laps on surnud
  • Vajadus lähedaste toetuse järele
  • Võimalus tegeleda oma leinaga
  • Kergendada süütunnet, jagades sellega seotud mõtteid ja kujutlusi

Leinav vend ja õde

Lapse lein väljendub vastavalt tema vanuselisele arengule. Lisaks mõjutab tema leina perekultuur. Lapse suhe surma on lihtsam, kui täiskasvanul. Ka ei jaksa laps olla leina mõtete ja tunnetega väga pikalt. Ta võib mõneks hetkeks keskenduda leina teemadele ja siis naasta koheselt oma mängu või muu tegevuse juurde. Sellest tingituna on aegajalt täiskasvanutel tunne, et laps ei mõista päriselt, mis toimub. Laps siiski mõistab olukorda ja leinab oma arengule vastavalt aga eemaldumine leinaga seotud teemadest on tema viis end säästa valu liiga suureks paisumise eest. Laps tegeleb teemaga just täpselt nii palju, kui see on tema psüühikale vastuvõetav ja talutav. Seejuures vajab ta alati võimalust pöörduda raskete teemade juurde tagasi, kui ta selleks valmis on. Täiskasvanutelt eeldab see, et ollakse valmis lapse vajadustele reageerima, tema küsimustele vastama, seletama ja kaasa arutlema.

Lapse küsimustele vastamine algab tema kuulamisest, et saada aru, kuidas ta mõtleb ja millisel moel ta endale asju seletab. Lastega rääkides on oluline, et oleme ehedad ja siirad. Nende eest ei tohiks varjata tõde aga neid ei pea koormama detailidega. Tähtis on, et lapsed saavad sündmustest adekvaatse pildi ja nendega jagatakse pere tähtsaid teemasid.

Lapstele võib ka nende väikest surnud õde või venda näidata aga eelnevalt tuleb neid selleks ette valmistada. Surnu vaatamine või katsumine ei tohiks olla sunniviisiline. Kui laps on ette valmistatud, siis tuleb ikkagi uurida veel tema valmisolekut, kas ta tahab näha surnut või teda puudutada. Kui ta ka ühel hetkel ei taha, siis tuleb jätta talle võimalus oma esialgse otsuse muutmiseks. Sellepärast on hea lapse käest seda korduvalt küsida ja anda teada, et ta võib alati oma otsuseid muuta.

Surnuga kohtumiseks ettevalmistamine tähendab kirjeldust, mida nad näha võivad ning kuidas surnud inimene erineb elavast. Siia juurde kuulub tihti ka arutlus, mis on surm nii bioloogilises kui ka eksistentsiaalses mõttes. Laste jaoks on tähtis saada vastus küsimusele,  mis saab inimesest siis, kui ta on surnud. Bioloogilised seletused on küll tähtsad aga ei ole piisavad. Laps vajab ka mõtet elu jätkumisest mingil teisel moel. Eriti koolieeliku jaoks on võimatu mõte, et pärast surma enam midagi ei ole. Seesugune lõplikkus talle ei sobi. Kui lapse seletused ei lähe päriselt kokku täiskasvanute omadega, pole sellest midagi. Lapse kujutlusi on tarvis korrigeerida vaid juhul, kui need on temale hirmutavad või mõnel muul moel liiga traumaatilised.

Lapsed tegelevad oma leinaga joonistades, rääkides lugusid, arutledes seotud teemadel, mängides. Nad tahavad ka oma joonistusi, tehtud kingitusi või ka mänguasju kirstu või hauda kaasa panna ja seda peaks neile võimaldama.

Täiskasvanuid võivad häirida lapse korduvad küsimused või arutelud aga need on tervenemiseks väga tähtsad. Laps vajab leinamiseks täiskasvanut ja ükskõik, kui raske see täiskasvanutele ei tundu, on neil oluline olla selles lapsele toeks. Meil ei peagi kõigele vastuseid olema, me ei pea ka teadma, mida millegi kohta ütelda. Võime ausalt tunnistada, et me ei tea. See ei tee lapse olukorda raskemaks. Talle on tähtis, et tema küsimuste, mõtete ja tunnetega ollakse kaasas ja ei väldita neid tähtsaid arutelusid. Sageli on ka vanematele lapse mõttekäigud, joonistused ja leinaga seotud tegevused lohutuseks.

Mõned lapsed teevad kõik, et saada vanemaid tagasi endise tasakaalu ja harjumuspärase käitumise juurde. Neile lastele on siis oluline täiendavalt selgitada, miks vanematel on praegu raske. Oluline on lapsel teada, et vaatamata valusale kaotusele jätkub nende pere elu. Kui ka vahepeal on kurb, valus ja pisarad kipuvad silma, siis kogutakse taas oma jõuvarud kokku ja üritatakse hakkama  saada.

Lastel on oluline õppida raskustega toimetulekut ja vanemate eeskuju on selles parim õpetus. Kui vanemad julgevad näidata oma ahastuse hetki ja tunnistada, et aegajalt on väga raske toime tulla ning siis taas leiavad jõu kasvõi elementaarse eluga toimetulekuks, saavad lapsed ka oma ellu julgustust. Nad saavad teada, et kaotuse ja valu kogemine ei hävita elu vaid neist on võimalik taas toibuda. Kui aga lapsed jäetakse kõigest kõrvale, siis jääb neil ka teadmata, kuidas oma elus valusate kaotustega toime tulla. Samuti jääb neil käesoleva olukorraga seotud kogemus lahendamata. Kui nad märkavad, et ehedad reaktsioonid on alla surutud ja varjatud, siis õpivad nad, et kaotused on liiga rasked, et neid saaks käsitleda ja nendega toime tulla. Selliselt saab lastele igasugune kaotus pigem hirmutavaks ja raske on leida ka edaspidises elus usku enda toimetulemise võimesse.

Leinava pere laps võib näidata oma käitumisega ka tugevat häiritust, endasse sulgudes, eemaldudes perest või ka sõpradest, reageerides erinevates olukordades liigse impulsiivsusega, pühendudes ülima hoolikusega õppimisele või vastupidi, olles oma kohustuste suhtes ükskõikne ja jättes need unarusse jne. Laps võib käsitleda toimunut valesti ja end imiku surmas süüdistada. Süütunnete kohta võiks lapselt küsida või võtta teema jutuks, kui on märgata mingi käitumise ja väljaütlemise puhu, et laps end süüdistab. Arvestada tuleb, et lapse konstruktsioonid, kuidas ta end süüdlaseks peab, võivad olla väga ootamatud ja kummalised. Last ei aita, kui me tema nö lapselikke kujutlusi tema süüst ei kuula või kiiresti mõttetuteks nimetame. Igasuguse süütunde lahendamine algab selle inimese enesesüüdistuse ära kuulamisega. Siis saab arutleda, kas ja millisel määral keegi üldse süüdi olla võiks. Aegajalt aitab last kui talle kinnitatakse, et tema ei ole süüdi. Seejuures tuleb aga lisaks seletada toimunu põhjuseid, miks midagi juhtus, et näidata tema end süüdistava käsitluse erinevust, sündmuse põhjusena teadaolevatest faktidest. Vastasel korral ei pruugi meie kinnitus tema süütuse kohta usutav olla.

Laps võib olla ka õnnetu seetõttu, kuna surnud laps on viinud temalt tähelepanu. Vanemad on kurvad aga need tunded on seotud surnud lapse, mitte temaga. Eriti võib nukrameelsus või ka ägedamad reaktsioonid võimenduda, kui laps tunneb end ka leinast kõrvale jäetuna, kui vanemad räägivad omaette, varjavad endi mõtteid ja tundeid ega kaasa last leinaga seotud toimingutesse. Kokkuvõtvalt võib rõhutada, et leinas vajame üksteist, võimalust jagada oma mõtteid ja tundeid, kuulda teiselt tema kogetu kohta. Nii luuakse pilt kaotuse sisu ja tähenduse kohta ning kogutakse kokku olemasolevad mälestused. Laps vajab seda kõike samuti nagu täiskasvanugi. Lapsed vajavad sellele lisaks ka palju informatsiooni, selgitusi, julgustamist või ka lihtsalt koos olemist. Ilma täiskasvanute vahenduseta ja toetuseta on leinamine lapsele liigset ressurssi nõudev katsumus, mis võib jätta häirivad jäljed edaspidiseks eluks.

Aegajalt võivad teised pereliikmed tahta noort peret aidata, võttes hoolitsuse teiste pere laste eest endi kanda. Nii võidakse viia vanem laps vanavanema või mõne muu sugulase juurde, et lasta vanemaid omaette leinata ja püüdes nii säästa ka lapsi. Kahjuks ei ole selline valik säästev lastele ega abista ka peret toimetulekul. Laste jaoks suurendab ootamatu eraldatus oma vanemaist kaotust veelgi. Eriti väiksematel lastel on raske saada aru, miks peavad nad oma vanemaist eemal olema. Lisaks veel mure vanemate pärast, kuna lapsed saavad aru, et midagi on valesti. Sellisel hetkel tunneksid nad end kõige turvalisemalt vanema läheduses. See, et vanem kurvastab ja nutab ei ole lapsele probleem. Mõnel puhul võib küll laps tahta olla vanavanema juures aga see eeldab eelnevat turvalist suhet. Sellisel juhul tuleb lapse soovidega arvestada. Aga kaotust ja sellega seotut peavad siis seletama ja teda sündmustega kursis hoidma need, kelle juures laps viibib.

Kui lapsed viibivad kodust eemal ei pea vanemad lapsevanema rolli vastutust kandma. Vanematele aga tähendab vanemliku kohustuse puudumine ka toimetuleku motivatsiooni kadumist. Paari päeva võrra võib sellel olla nende jaoks abistav mõju aga pikemalt kestes suurendab jõuetust, kuna kinnitab veendumust, et ma ei saagi enam eluga hakkama, kuna ma ei suuda oma laste eest hoolitseda.

Pere jaoks osutub keeruliseks, kui ümbruses olevad sugulased või sõbrad hakkavad otsustama, milliseid rituaale toimetada, kuidas lastega peaks käituma, kuidas rääkida toimunust, kas lapsi võtta matusele jne. Sellised asjad peaksid jääma pere endi otsustada ja seda tuleb teha koostöös lastega. Teavitada olukorrast tuleb lapsi nagunii aga edasise toimimise valikud tehakse juba ühiselt, informeerides ja kuulates ka lapsi. Tähtis, et pere saaks ühiselt oma raskusega toimetulekut proovida. Kui selles olulises eluperioodis jäävad pereliikmed üksi või lahutatult oma raskuste ja valuga hakkama saama, siis on hiljem raske jõuda pere ühise koostoimimiseni. Pereliikmed võivad siis küll üksikult oma kriisiga toime tulla aga perena tervikuna jääb kriis lahendamata ja pere laguneb esmalt emotsionaalselt ja hiljem võib see viia ka füüsilise lahku minemiseni. Kui vanemad lahendavad ja jagavad kahekesi oma valu aga lapsi sellesse ei kaasa, siis jäävad lapsed üksi kõigi oma koormatega, kusjuures teised ei pruugi sellest midagi teada sest väliselt ei pruugi lapse käitumises suurt erinevust olla. Kõike seda arvesse võttes on oluline, et pere oleks oma leina perioodil, kõigis raskustes võimalikult palju koos ja jagaks endiga toimunut ning kuulaks üksteist. See tähendab, et ollakse üksteise suhtes avatud ja ausad, ega kardeta näidata teistele endas toimuvat ja oma reaktsioone.

Vanavanemad leinas

Vanavanemad on oma lapselapse kaotusest samuti puudutatud ja ka nemad leinavad. Ka nemad on enamasti valmistunud uue ilmakodaniku vastuvõtuks ja on oodanud seda samasuguse põnevusega, kui noor pere. Eriti juhul, kui tegu on esmakordselt vanavanemaks saamisega, on ettevalmistused uueks elukaare etapiks ja rolliks põhjalikud. Vanavanemate jaoks on keerukas küsimus, mis on esmane, oma lein või leinava noore pere toetamine. Tuleb leida viis, kuidas leinata oma lapselapsest ilma jäämist ja samal ajal toetada oma last ja tema peret. Tihti lisab keerukust asjaolu, et lisaks lapselapse kaotuse valule on vanemail valus vaadata kõrvalt oma lapse  ahastust, suutmata selle leevendamiseks midagi oluliselt ära teha.

Lapse kaotanud vanemaile on hea, kui saab olla oma lähedastega koos ja ühiselt rääkida ning arutada juhtunut või ka koos kurvastades nutta. Noore pere toetamine võib ka sageli tähendada, et tuleb panna vahepeal oma lein ja valu kõrvale. Seda on tarvis, et suuta olla kõrval tugevate tunnete juures, et olla tasakaalustav kõrvalolija, kes jaksab kuulata ja vastu võtta oma lapse või tema kaaslase ahastust või ka ärritust, ilma ise ahastuse või ärrituse alla uppumata. Suure segadusega ja emotsioonide meelevallas olles on tarvis kedagi, kes suudab säilitada mingisugusegi kontakti reaalsusega ja aitab ka teisi toetada hoolitsedes vähemalt esmaste elu vajaduste eest.

Noorele perele on suureks abiks, kui nende segaduse perioodil on kõrval keegi, kes laseb neil rahulikult olla oma segaduses ja meenutab neile aegajalt turvaliselt ka argivajadusi ning hoolitseb nende vajaduste rahuldamise võimaluste eest. Abistamise ja toetamise juures tuleb aga pidada alti silmas tasakaalu põhimõtet. See tähendab, et toetus ei tohiks muutuda liigseks sekkumiseks ega võetaks noortelt ära võimalust iseseisvalt oma raskustega toime tulla. Kõigil peab jääma ka raskel ajal võimalus oma jõukohaseks tegutsemiseks ja otsustamiseks. See aitab ka kiiremini hingeliselt paraneda.

Mõistetavalt on see vanavanemale keerukas ülesanne olla samal ajal toetaja ja leinaja. Seepärast tuleb leida ka endale võimalus oma leinaga seotu kogemiseks. Sageli tähendab, et headel hoolitsejatel saabub leina emotsionaalsem periood alles pärast seda, kui teised on oma tunded ja tugevamad reaktsioonid juba läbi käinud. Nii võib tekkida teistes arusaamatus, et kuidas see, kes on enne olnud nii toimetulev ja toetav, muutub nüüd nii abituks, kui suurem raskus on juba möödas. Mõnikord võib olla niisuguse toetaja jaoks raske see, et tema jääb oma kurbusega hoopis üksi. Seepärast on tähtis, et oma tasakaalu saavutamise järgselt pööraksime tähelepanu ka endi ümber olevatele lähedastele ja märkaksime, just eriti toetaja rollis olnud pereliikme, vajadusi. Nimetatud toetaja rollis võib olla ka lapse kaotanud ema või isa või kes tahes pereliige. Siiski on nii, et kõik, keda lein puudutab, peavad leidma oma võimaluse leinamiseks ja kõige sellega seotu läbi käimiseks, sõltumata sellest, kui kaua on sündmusest mööda läinud.

Sõltuvalt suhete iseloomust, mis vanavanemail on noore perega, saavad nad ka osaleda ühises leinaprotsessis. Lihtsam on juhul, kui erinevate põlvkondade omavahelised suhted on head, üksteisega jagamine on loomulik ja aktsepteeritakse üksteise erinevat kogemust ning reaktsioone. Sellisel puhul on kõigil oma leinaga kergem toime tulla. Heade suhete korral on võimalik olla loomulik ja reageerida just nii, nagu see on käesolevale hetkele kohane. Siis ei pea endast midagi varjama ega mõtlema, kuidas käituda nii, et teisi ei häiriks ega satuks nende kriitika alla. Kui peame muretsema teiste häirimise või nende poolt tulla võivate negatiivsete hinnangute pärast, siis see pärsib meie leinaprotsessi ja nõuab lisaenergiat niigi raskel eluperioodil. Head suhted võimaldavad aga turvaliselt näidata oma tundeid, kurvastada, nutta ning ka läbi pisarate nalja visata. Üksteise reaktsioone aktsepteerides anname võimaluse igaühele just tema jaoks parimal moel liikuda läbi oma leinaprotsessi.

Mõnel puhul võivad aga sellise kaotuse juures võimenduda põlvkondade vahelised suhtlusraskused. Nähes noorte häda võib saada vanema põlvkonna esindajast elu korraldaja, kes hakkab suunama, kuidas tuleb nüüd käituda. Võetakse endale õigus otsustada, mis on õige ja kõigile hea. Siiski seda, mis tundub leinava noore pere liikmele hea, saab tõeliselt teada vaid tema ise. Kui ta ka seda mingil hetkel ei tea, siis tuleb anda aega nõutuseks ja oma lahenduse otsimiseks. Vajadusel võib vaid ettevaatlikult suunata, seejuures aktsepteerides noore enda valikuid, mis võivad olla soovitustest väga erinevad. Toetajale on alati tähtis et säilitada abivajaja vabadus ise otsustamiseks ja oma valikute tegemiseks. Vanematel oma noori järglasi toetades tuleb leida tasakaal juhendava toetamise ja aktsepteeriva ning vabadust andva toetamise vahel. Kindlasti peaks vältima domineerimist ja noorte elu üle otsustamist.

Noore pere jaoks võib olla lapsest ilma jäämine, lisaks loobumisvalule, seotud ka süütunde ja häbitundega. Aegajalt tuntakse end süüdi just oma vanemate ees, et nendele on pettumust valmistatud ja nende vanavanemaks saamise ootusi ei ole täidetud. Läbi oma vanemate jõuab noore pereni ka varasematelt põlvkondadelt pärandatud suguvõsa arusaamad, hoiakud ja ootused. Sellise mineviku pärandi juures võib noorel perel olla ka häbi oma ebaõnnestumise pärast vanemaks saamisel. Süü ja häbitunnet võib tunda eriti loote või imiku kaotanud ema. Just ema tunneb end eriti vastutavana, kuna tema on uue elu algusega füüsiliselt seotud.

Süüdi võivad tunda end ka vanavanemad. Mõnel puhul süüdistatakse end, et on pärandatud edasi nii halvad geenid või suguvõsa hädad.  End süüdistatakse ka vähese abi pakkumise eest  või heidetakse endale ette, et ei manitsetud piisavalt last ootavat ema ettevaatlikkusele. Enese süüdistamisega kaasneb sageli ka teiste süüdistamine. Nii võib noor peregi saada kuulda mitmeid süüdistusi kas mõtlematuse või vähese enese eest hoolitsemise suhtes jne. Mitmesugused süüdistused võivad tulla ka väimehe või minia ja tema suguvõsa aadressil. Lõpuks võib vanavanema enda segadus viia isegi selleni, et noor pere saab etteheiteid oma leinamise ja toimetuleku katsetuste eest. Mõistetavalt ei toeta leinaga toimetulekut ükski süüdistamine või kriitiline manitsus. Pigem näitab see süüdistatavale, et tema olemine ja lahendused ei ole vastuvõetavad ning see tekitab lõhet suhetes, mis võiksid olla toetavad. Niisuguse käitumise juures mõteldakse ka sageli, et aidatakse seda, keda kritiseeritakse aga kriitika saab olla abistav vaid juhul, kui elu on üldises plaanis tasakaalus. Sellise valusa kaotuse korral pole niisugune abi kuidagi abistav vaid pigem veelgi enam jõuetuks tegev.

Selleks, et me võiksime parimal moel oma leinaga toime tulla, tuleb leida viise, kuidas hoida või ka parandada erinevate põlvkondade vahelisi suhteid. Selliste suhete olemasolu ja toetav iseloom on oluliseks abiks raskustega toime tulekul.

Lapse kaotuse kriisi korral oleks hea, kui esmalt vanem põlvkond võtaks endale kohustuseks ületada suhtlusraskused, mis takistavad vastastikuse toe pakkumist. Esmalt tähendab see noorte valikute ja tegevuse aktsepteerimist ning nende tunnustamist iseseisvatena. Kui aga ka noorel perel on jaksu teha midagi suhete paranemise või hoidmise heaks, siis pikemas perspektiivis on sellest rõõmu kõigil. Samas ei tohiks ka siin kaotada tasakaalu. Noorte ülesanne on esmalt tulla toime oma raskustega ja alles siis olla toetamas teisi. Lapsed ei peaks siiski nii keerulises elusituatsioonis võtma rohkem vastutust oma vanemate eest vaid pigem hoolitsema endi tasakaalu taastumise eest.

Põlvkondade vahelised suhted omavad meie elus küllalt suurt tähtsust ka juhul, kui me ise neid oluliseks ei pea ja ka siis kui oleme suhted katkestanud. Me oleme ja jääme alatiseks seotuks ja mõjutatuks perekonnast, kellest me pärineme. Selles ei ole meil endil muid valikuid kui see, kas olla teadlik nende suhete mõjust või mitte, kas arvestada nende mõjude reaalsusega oma elus või mitte. Mida enam teadlikkust, seda vähem meile tundmatut ja ootamatut mõju see meie elus omab. Kõike on võimalik pöörata enesele kasuks. Minevikust tulenev võib tunduda meile sageli koormavana aga sellel on alati ka teine külg, mis on seotud meie jaoks väärtusliku ressursiga. Selle ressursi üles leidmiseks on aegajalt tarvis vaeva näha aga see vaev tasub end enamasti kuhjaga ära.

Ärasaatmine ja matmine on osa leinaprotsessist

Me oleme harjunud mõtlema matustele siis, kui inimene on elanud pika elu ja saanud vanaks. Loote või imiku surm on selles mõttes täiesti kohatu ja ei sobitu kuidagi olemasolevasse pilti. Ometi tuleb aegajalt mõtelda matustele ka väga lühikese elukestvuse korral. Ametlikult on vanemate ülesandeks matta oma laps, kui ta on sündinud peale 22 rasedusnädalat ja kaalub vähemalt 500 grammi. Samas võib keegi soovida matta ka varasemas arengufaasis surnud loodet. Tänapäeval on selliste soovide esitamine normaalne ja matmise võimalus olemas. Kui pole muud võimalust, siis saab oma loote tuha viia „Vaiksete Rahupaika“ Harju Risti kiriku aias. Mõistagi jäävad ka muud traditsioonilisemad või ka mitte traditsioonilised võimalused. Üks sagedamini kasutatav võimalus on matta loode või imik ühe vanema suguvõsa hauaplatsile, kuna noortel vanematel endal veel surnuaias kohta valmis pole. Sõltumata, milline matmispaik valitakse, on olulisim, et matmine toimub. Ärasaatmine ja matus on oluline kogu perele ja siin ei tohiks lapsi, ka väiksemaid, kõrvale jätta. Ärasaatmine ja matus rituaalina on tähtsad tähised leinaprotsessis edasi liikumiseks. Selleks, et oma valuga toime tulla vajame ka niisuguste valusate sammude läbi käimist. Selleks, et kunagi jõuda uue toimetulekuni, on tarvis kohtuda valusa reaalsusega. See on nagu haava puhastamine, mis teeb väga haiget aga on eelduseks haava paranemisele.

Kui suudame oma elu valusale reaalsusele otsa vaadata, saame hakata mõtlema sellega toime tulemisele ja otsima selleks oma võimalusi. Kui püüame unustada ja mitte toimunule mõtelda või pelgame selle valuga näiteks läbi matuste kohtuda, peame jätkama oma elu pidevas mures, et äkki tuleb midagi meelde. Viimane koormab ja väsitab meid enamasti palju aastaid või isegi aastakümneid. Olen töös palju kordi avastanud inimesele arusaamatuid hirme, mis tema elu oluliselt piiravad ja mille päritolu on aastakümnete taguses unustada üritatud loos.

Ärasaatmise ja matuse talitus on traditsioonilised rituaalid, millel on olnud läbi inimpõlvede toetav tähendus. Selles kohtutakse muutunud reaalsusega, mida esindab surnu. See näitab meile valu ja kaotuse suurust. Kui sooviksime end ehk sellisest kogemusest säästa, ei saa me siiski kergemini edasi minna. Alles siis, kui saame täielikult teadlikuks, milline on meie elu puudutav muutus, saame hakata otsima hakkamasaamise viise. Elus edasi liikumise eelduseks on jõudmine küsimuse „miks“ juurest küsimuseni „kuidas“. See aga saab juhtuda peale olukorrast teadlikuks saamist ja selle tõsiasjadega põhjalikku tutvumist.

Rõhutan siin eraldi ärasaatmise ja matuse talitust. Neil mõlemal on leinaprotsessis oluline koht. Ärasaatmistalitus, mida tuhastamise korral peetakse kõige sagedamini krematooriumi kabelis, alustab meie kohtumist surmaga ja valmistab ette peatseks jäädavaks lahkumiseks. Matmine on lõplik hüvastijätmine, märk sellest, et kaotus on täielik ja muutumatu. Paraku saame alles niisuguse tõdemuse korral oma elu jätkata just sellise reaalsusega nagu see päriselt on. Kui urn on matmata ja ootab kuskil kodus, ei ole me veel vastu võtnud reaalsust ehedana. Siis on ka välistatud, et saame oma eluga päriselt edasi minna. Me püüame ikka mõtelda olnust nagu taastuda võivast ja seepärast pole me veel kohtunud sellega, mis on tõeliselt meie olukord. Me ei otsi toetust jäädavast kaotusest paranemiseks vaid loodame, et kuskil leidub ime, mis mineviku taastaks ja pööraks elu meile sobivamasse suunda. Paraku jääb teine ootus täitumata ja lõhe reaalsusega suureneb veelgi.

On täiesti loomulik, et soov olnut muuta jääb üheks unistuseks, mis aegajalt toob mõtteid, milles rõhutame sõna „oleks“. Sellise igatsusega seotud unistuses on mineviku pööramise soov loomulik. Kui me aga ka käitume sellest unistusest lähtuvalt, siis kaugeneme oma elu reaalsusest ja kaome fantaasiasse. Nii saamegi oma eluga päriselt toimetulemisest rääkida vaid valusa reaalsusega kontaktis olles. Loote surma korral on sageli just loote matmisest abi, sest see annab kaotusele selgemad piirjooned.

Ema jaoks on rasedus väga sümbiootiline periood, kus selle katkemise korral tunneb ema, et temast endast oleks justkui tükk küljest ära võetud. Sellel ajal on last endast eraldiseisva isikuna väga keeruline tajuda. Ometi on leinamise juures abiks just mõtlemine, kus loodet nähakse ka iseseisva isikuna, kellega saab siduda mälestusi, mis on leinas üheks lohutuseks. Selles samas seoses saab mõjuda ka loote matus just lohutava ja toetavana. Samuti on matuses, kui rituaalis, see arhailine korrastav element, mis taastab kaduma läinud tasakaalu ja vähendab abitust. Kui saame midagi teha, kasvõi korraldada ja osaleda matusel, on elus olemise ja hakkama saamise tunne tugevam. Samuti on tähendusrikas, et kui meil on kedagi matta, siis on ka kedagi mälestada ja selle koha peal ei haiguta üksnes tühjus. Muidu võib jäädagi see kogemuses domineerima, et oli ootus, unistused, lapse liigutused ja palju muud aga nüüd ei ole enam mitte midagi. Pealegi on oluline mõista, et iga lapse ootamisega astume ka vanematena samme küpsema vanemlikkuse poole. Kui jääb domineerima tühjus, siis poleks justkui ka küpsemat vanemlikkust ja palju muud ootusajal kogutud väärtust nagu ka rõõme. Viimati nimetatud on aga leinamises oluliseks toeks kuna hea meenutamine aitab kaotuse kurbust tasakaalustada.

Leinamiseks on palju erinevaid võimalusi ja tähtis ei ole, kuidas me midagi teeme vaid, et me midagi teeme oma leina edasi liikumise heaks. Olgu siis selleks mälestuseks albumi koostamine, koduaeda puu istutamine või hüvastijätu kiri. Kõik, milleks meie fantaasia võimalusi annab, võib olla abiks, rääkimata traditsioonilistest rituaalidest.

Sõbrad ja tuttavad

Lapse kaotusega seoses on vanematel tarvis leida lahendus küsimusele, kuidas suhelda edasi teiste inimestega oma ümbruses. Kas ja mida ütelda sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, naabritele jne. Oma kaotusest ei ole kerge rääkida. Valusad on hetked, kui keegi küsib lapseootuse kohta või uurib, kas võib neid õnnitleda. Kui teised ei tea pere kaotusest, siis võib tekkida kergesti olukord, mis ohustab vaevaga saavutatud emotsionaalset tasakaalu. Nii võib tekkida olukord, kus hirm teiste inimeste küsimuste ees võib panna pere isolatsiooni. Sellepärast on vanemaile lihtsam, kui võimalikult paljud nende ümbrusest teavad toimunust. Teistele jagatud sõnum võiks olla lihtne teade, et teie laps suri enne või peatselt pärast sündi. Soovi korral võib lisada mõne täpsustuse ja vastata küsimustele. Kui aga ei soovi küsimustele vastata saab seda ka ütelda, et ei taha või ei jaksa sellest rohkem rääkida.

Kui ei ole endal jaksu sõnumit levitada, võib seda paluda teha mõnel pereliikmel või sõbral, keda usaldatakse. Neil usalduslikel inimestel võib paluda kurba sõnumit levitada koos lapsekaotust kogenud vanemate soovidega, kuidas nad tahaksid, et nendega käitutakse. Raske on enamasti taluda haletsemist. Selle vältimise palve võib olla üks juhistest, mida kurva sõnumiga koos edastada palutakse. Samuti võib anda juhiseid, kuidas soovitakse suhelda edaspidistel kohtumistel. Näiteks võib soovida, et teised ei uuriks toimunu kohta üksikasju,  või ei võetaks üles seda valusat teemat ilma asjaosaliste poolse algatuseta.

Sageli kardavad sõbrad ja tuttavad kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse häirida või midagi valesti teha, ei osata käituda või ei teata, mida ütelda. Enamasti on sõprade eemale hoidmine valus ja pettumust valmistav. Seepärast võib anda neile teada, et kontakti võtmine ja kokkusaamise kutsed on endiselt oodatud. Mõne aja möödudes võib tekkida soov tunda end elus osalemas ning selle juures on teistelt tulnud ettepanekud abiks.

Alati on lihtsam jõuda tasakaalu taastumise ja varasema elu harjumuspäraste rütmide juurde naasta, kui ümbruses teatakse toimunust ja osatakse ka käituda. Siinjuures on abiks, kui kaotust kogenud ise õpetavad oma ümber olevaid inimesi ennast toetama, andes teada, mis neile sobib ja kuidas nad soovivad, et nendega suheldakse ja käitutakse. Kuna teistel ei pruugi olla sarnast kogemust, siis ei suuda nad ise leida seda õiget viisi suhelda.

Järgmine laps

Lapse kaotuse järgne lapseootamine on ärev ja hirmuderohke aeg. Palju pööratakse tähelepanu igasugu märkidele ja vihjetele, mis võiks järjekordsest ohust hoiatada. Vaatamata sellele, kui on teada, et tõenäosus mingite tüsistuste kordumiseks on väike, ollakse ikka mures. See on ka täiesti mõistetav, kuna turvalisus ja usk õnnestumisse on tõsiselt kõikuma löönud. Olnud kogemus ei lase enam vaadata tuleviku varasema rahu ja meelekindlusega. Pisut on sellisel puhul abiks, kui saab küsida spetsialistidelt oma hirmude kohta ja tehakse loote uuringuid. Aga päriselt ei saa suurenenud ärevust ära kaotada. Kui järgmine laps sünnib probleemideta, lisab see ka kindlust.

Järgmise lapse saamise aeg selgub tehtavate uuringute vastuste ja vanemate ning arsti vahelise koostöö tulemusena. Samuti on oluline vanemate endi psüühiline valmisolek. Kui surm on lõpetanud vastalanud elu ja võtnud vanemailt võimaluse olla vanemad, soovitakse sageli saada kiiresti uus laps. See on loomulik osa kaotusest toibumise plaanist. Siiski tuleb pidada meeles, et uus laps ei lahenda eelmise lapsega seotud leina. Lapse kaotuse leina lõpule käimine on ka tulevase lapse seisukohalt tähtis. Järgmine laps ei tohiks olla surnud lapse asendaja. Uuel lapsel on õigus elada oma enda elu, mitte olla kompensatsioon. Eelmise lapsega seotud ootuseid ei saa kanda üle uuele lapsele. Kui esimene laps sureb, siis järgmine laps on pere teine laps, mitte veelkord esimene. Igale lapsele peab jääma tema koht pere arenguloos. See on samuti põhjuseks, miks ei ole võimalik mõtelda surnud last olematuks või püüda teda unustada. Ka hilisemad lapsed pevad teada saama, et enne neid on olnud keegi veel. See aitab neil mõista oma vanemaid ja ka iseenda elu, kuna väga oluliselt pere elu, väärtusi, hoiakuid ja valikuid mõjutav muutus jätab jälje kogu pere dünaamikale. Raske on oma elu mõista ja kontrollida, kui me ei mõista oma hirmude või muude reaktsioonide algpõhjust.

Vanemate jaoks on väga keeruline olukord kui oodatavatest kaksikutest üks sureb. Siis tuleb leida viis, kuidas samaaegselt leinata ja rõõmustada. Keerukust lisab asjaolu, et vähesed ümberolevatest teavad kahe lapse ootusest. Vanemad võtavad vastu õnnitlusi aga toetus leinas jääb saamata. Sellepärast on oluline jagada rõõmusõnumi kõrval ka kurba teadet. Mõistagi aitab alles jäänud lapse olemasolu ravida kaotuse valu aga ilma leinamata ei ole võimalik elu pilti tervikuna kokku panna. Ühe kaksikuist kaotanud lapse vanemad on ikkagi vanemad, kelle üks laps on surnud ja see tühi koht on osa nende elust. Alles jäänud laps ei saa elada kahe eest. Kui aga lein jääb läbi käimata, langeb elavale lapsele paratamatult kohustus täita ka puuduoleva lapse koht. Kui kaotus pole meie mõtetes saanud teadlikuks reaalsuseks, kanname kaasas kõiki mineviku ootuseid ja püüame neid täita ning anname selle ülesande ka teistel pere liikmetele edasi.

Tervenemise ja edaspidise toimetuleku seisukohalt on tähtis teada, et mida paremini me mõistame oma valu, kurbust ja leina, seda vähem oleme oma elus häiritud mõjutustest, mis võivad meie tasakaalu rikkuda või seada takistusi toimetulekule. Inimestel on palju ressurssi tulla toime oma elu valudega. Palju on abi ka lähedastest ja sõpradest. Siiski ei peaks häbenema või kartma otsida valusate elumuutuste korral abi väljastpoolt lähiringi, professionaalsetelt aitajatelt. Sageli ei ole tarvis palju ja piisab kriisi esmaabist. Vähenegi abi võib aidata leida seda esmast tõuget, et tulla kaotustega toime.

Leinast

Lein on ...

  • normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust
  • loomulik reaktsioon äärmuslikule olukorrale
  • vajalik protsess kaotusest tervenemiseks
  • isikuti erinev aga ka universaalne protsess, milles inimene laseb lahti minevikust, mida enam ei ole ja liitub oleviku reaalsusega
  • sügavalt isiklik kogemus, milles igaühel on õigus leida omaenda leinamise tempo ja leinamise viis (leinamise vältimine peatab leinaprotsessi ja leinamist ei toimu)
  • palju pikem periood kui arvatakse või ette kujutatakse
  • emotsionaalne protsess, millega võivad kaasneda rahutus, väsimus, süütunne, kurbus, igatsus, hulluksminemise tunne (ei leia pidepunkti), aga ka kergendus, rõõm – (mitte välistada neid, mitte tunda süüd, kui on kergendus jms)
  • oma isikupärase rütmiga, mis tugevneb lahkunuga seotud tähtpäevade, kohtade jms ligiduses

Lein algab tavaliselt šokiga, millele on iseloomulik tundetus ja elust eemalolek. Lein saabub valulainetena, sedamööda kuidas inimene suudab endale teadvustada kaotuse reaalsust. Kaotuse teadvustamine alustab mitmeid nädalaid või ka kuid kestva emotsionaalse perioodi, mille kestel vajatakse võimalusi nende tunnete maha laadimiseks. Selleks sobivad nii vestlused, kus jagatakse toimunuga seotut, kui ka mitmed tegevuslikud viisid, mille abil emotsioonide koormast vabanetakse (nt. nutmine, sportimine, käelised tegevused, töötamine, rituaalides osalemine jne.).

Kui suuremast emotsioonide koormast on vabanetud, saabub sügavama kurbuse aeg, kus domineerib segadus ja nukker igatsus. Otsitakse uusi seoseid oma muutunud eluga ja uut sihti. Nende leidmiseks tuleb aga esmalt endale selgeks mõtelda, mis minuga on päriselt juhtunud. See eeldab, et olen valmis endale tunnistama erinevaid tõsiasju, millest kaotus on mind ilma jätnud. Kaotusega seotud muutuse kirjeldus aitab mõista, milliseid tühimikke on toimunu meie ellu jätnud.

Kui kaotuse suurus ja tähendus on enda jaoks kaardistatud, on võimalik hakata tekkinud tühja kohta uuega täitma. Siis saab kohandada oma elu vastavalt muutusele. See tähendab nii füüsilist, praktilist kohanemist, kui ka emotsionaalset kohanemist. Samuti tuleb mõtelda uuel viisil läbi oma senised arusaamad, väärtused ja hoiakud ning paigutada oma elu tervikpilt uuel viisil kokku. Kui oleme oma elu selliselt korrastanud, saame leida taas uut elujõudu. Uus elukvaliteet annab meile edaspidiseks toekama aluse ja suurema enesekindluse raskustega toimetulekul. Kui enesekindlus on endiselt habras või me pelgame kaotusega seotud märkidega kokkupuudet ning väldime nendega seotud teemasid, siis on meie lein veel pooleli. Läbi leina tervenemisest võime rääkida siis, kui me ei karda kaotuse sündmust ja sellega seotut meenutada. Meenutamine võib meid küll teha hetkeks kurvaks ja tuua pisara silma aga me ei pea kartma, et see meie tasakaalu tõsisemalt häirib. Me oleme juba õppinud, kuidas tulla oma emotsioonidega toime ja kuidas end tasakaalustada. Samuti oskame vajadusel kasutada oma ümbruses olevate teiste inimeste tuge. Inimese toimetulek on suuresti seotud seoste loomise võimega. Leina läbimine aitab meid neid seoseid leida, mis on vajalikud uutele pidepunktidele toetumiseks.

Toetamine

Loote või imiku surma kogenud pere kõrval on enamasti ikka keegi, kes on valmis olema nendele toeks. Siiski jääb tihti toetus saamata, kuna kõrvalolevad pereliikmed ja sõbrad ei tea, kuidas olla sellisele perele abiks, mida ütelda, kuidas käituda. Tuntakse muret, et võidakse kuidagi rohkem haiget teha. Seepärast on siin lühike kokkuvõte abistamise juures olulistest pidepunktidest.

  • Ole oma olekuga kohal ja kuula avatult ning ilma eelarvamuste või hinnanguteta
  • Kui ollakse valmis rääkima, siis küsi mis ja kuidas juhtus
  • Kui juba kuuldud lugusid räägitakse uuesti, siis ole valmis neidki kuulama
  • Kuula, millised on lood sellest lapsest, tema ootamisest, vanemaks kasvamisest - aita muuta laps reaalseks, et oleks, mida mäletada ja mälestada
  • Kuula süütunnet puudutavaid kirjeldusi ja ära rutta neid lõpetama, lase enesesüüdistus lõpuni ära öelda ja alles siis arutle süüdi olemise tegelike võimaluste üle ning aita süütunnet vähendada
  • Kuula erinevaid emotsioone ja ära püüa reaktsioone pidurdada (pidurdamine on vajalik vaid juhul, kui reaktsioonid on kellelegi ohtlikud)
  • Kui tead midagi, mis võiks aidata, siis jaga infot
  • Kui on endal mõni sarnane kaotuse kogemus ja tead midagi, mis võiks aidata, siis võib ka oma kogemust jagada ning anda mõne lihtsa juhise esmaseks toimetulekuks aga selle soovituse täitmisele ei tohiks kedagi sundida
  • Lase leinajal valida ise oma lahendused ja leinamise tempo, ära kiirusta tagant ega kritiseeri tema viisi leinata

Pea meeles, et olemas olemine ja koos olemine on tähtsam ükskõik millisest lohutavast sõnast, õpetusest või nö õigest küsimuse vastusest. Leinas on suurim kingitus teise inimese toetava hoiakuga kohal olek ja sageli polegi enamat tarvis. Kellegi valmisolek olla koos leinas inimesega võib olla piisav toetus, et see inimene leiaks ülesse enda jõuvarud, mille varal oma elu jätkata. Uus lootus ongi see, et vaatamata kogetud kaotusele leiame jõudu ja tahet oma elu jätkamiseks ja valmisolekut avastada selles ka rõõmustamise põhjuseid. Uus lootus on selles, kui suudame oma elu aktsepteerida sellisena nagu see on ja muuta valusad kogemused oma elu osaks selliselt, et neist saab meie elu tugevuse ehituskivi.