Armastan sind, ema!

Ajakiri "Tervis Pluss" detsember 2001

Aidi Mihkelsonile (19) andis leinalaager jôudu ja julgust elada edasi maailmas, mis pärast ema surma oli sootuks muutunud.

Kolm aastat tagasi suri Aidi ema kurguvähki. "Ta suitsetas väga palju," tunnistab tütar. Haigus venis pikale ja surma vôis ette aimata. "Ühel ôhtul nutsin tohutult. Rahuneda aitasid vaid tabletid. Järgmise päeva hommikul ema suri," meenutab Aidi, kes ôppis tookord Saaremaal - kodust kaugel.

Haletsemine, vôlts hoolitsemine, endassetômbumine meenuvad Aidile kurvast perioodist. "Sônu ei ole vaja. On hea, kui lihtsalt surutakse kätt vôi kallistatakse. Ahastus, mis sinust nüüd saab, tundub torkav ja môttetu."

Kümme kuud pärast ema surma kirjutas Aidi paberile: "Ma armastan sind, ema." Kinnitas sedeli ôhupalli külge ja lasi sel taevaavarustesse tôusta. "Ema on seal üleval," usub ta. "Ma ei öelnud neid sônu ema eluajal kordagi, mingi tôrge oli, ei oskagi seletada, miks." See on ainus hetk, mil ta hääl hakkab emast rääkides värisema. Koos Aidiga kirjutas viimase kirja oma lähedasele veel paarkümmend leinalaagri last.

Leinast üle saada ja täisväärtuslikku noore inimese elu edasi elada aitasidki Aidil Laste ja Noorte Kriisiprogrammi leinalaagrid, kus ta kahel korral on viibinud.

Esialgu kôhkles Aidi kaua. "Ma ei olnud kuskil üksi käinud." Nüüd tunneb ja teab ta sellise laagri väärtust. "Meeleolu oli seal kogu aeg lôbus. Esimene kohmetus peletati tutvumismängudega." Juba teisel päeval sai iga laps kujundada endale postkasti, kuhu teised laagrilised said panna kirju heade soovidega.

Aidi mäletab ka pônevaid öiseid moosisaiasöömisi, mida saatsid alati muinasjutud.

Lapsed jaotati rühmadesse. "Jutustasime kaaslastele, kuidas lähedase inimese kaotasime, mida tol hetkel tundsime. Kuigi hetkeks saabusid ka pisarad, oli seda vaja. Osa lapsi ei olnud oma üleelamisi veel kellegagi jaganud. Kuid rääkima peab," ütleb Aidi.

Aidi meelest ongi väljaelamine ja mure sônades-tegudes tunnistamine valust ülesaamisel tähtsaim. "Kas vôi see, et vôtad üksi oma toas olles pliiatsi ning ei môtlegi, mida sa paberile teed — lihtsalt teed. Ûkskôik mida, las käed liiguvad, joonistavad, kirjutavad. "Peaasi, et elad oma tunded välja," oskab Aidi nôu anda.

Laagriski lasti neil joonistada kurbust, viha, rôômu. Tuli analüüsida, mida on raske sündmus elus muutnud.

Maailm muutus

"Ema surma järel minu maailm muutus," lausub Aidi. "Vôtan kôike hoopis teistmoodi." Aidi vaikib hetke ja lisab: "Tegelikult sain ma sellest jôudu juurde, hakkasin reaalsemalt môtlema. Iga päev vôib keegi su armsatest surra, selleks peab valmis olema. Kellel pole keegi lähedastest surnud, ei tea, mis tegelikult siis inimese hinges toimub."

Aidi tunnistab, et on sôlminud surmaga vaherahu ega pelga raskusi. "Môttetu on tunda surma ees hirmu. Elan täpselt nii kaua, kui mulle on ette nähtud. Elan täie rinnaga."

Aidi muresid kuulavad isa ja tema sugulased, keda Aidi tädideks kutsub. Tädid aitasid raskel ajal peret koos hoida, just tänu neile loobus ahastuses isa kavatsusest nooremad ôed-vennad lastekodusse anda. Aidit toetab ka poiss-sôbra ema, kelle juures Aidi praegu elab.

"Tunnen, et emagi jälgib ja hoiab mind, on kaitseingel. Kui on väga raske, olen üksi, vôtan ema pildi ja lihtsalt vaatan seda. Siis läheb kergemaks, hakkan muredele teisiti vaatama."

Aidi lôpetab kevadel Paide kutsekeskkooli ja unistab edasi ôppimisest. Kuid samas tunnistab, et tema jaoks on esikohal perekond. "Ma arvan, et minust tuleb hea ema."