Kui teda enam ei ole

Kuidas edasi elada, kui oled kaotanud lähedase inimese? Jaanika (15) ema suri kolm aastat tagasi vähki. Tema leidis abi leinatoetuslaagrist.

"Mu ema elas palju kauem kui talle aega lubati," räägib Jaanika. "Arstid tahtsid teda haiglasse panna, muretsesid, kuidas laps oma ema surma pealt vaatab. Aga mu isa arvas, et oleks palju hullem shokk, kui ühel päeval võõras inimene haiglast helistaks, et teda enam lihtsalt ei ole. Ema jäi koju ja väga tore, et see nii oli.

Tol ööl ärkasin kell kaksteist iseenesest üles. Tegin toaukse lahti, ukse taga seisis mu isa, kes nuttis ja ütles: "Ema ei ole enam, ema sai valudest lahti…" Kukkusin justkui suurde musta auku. Kuidas see võimalik on? Eluaeg on ta olnud ja äkki ei ole… Arvan, et esialgu inimene ei tahagi surmast aru saada, vaid sunnib endale ütlema: "See ei saa, ei tohi võimalik olla!"

Mu ema suri suvel, aga kui ma sügisel kooli läksin, teadsid sellest kõik. Õpetajad hakkasid minuga teismoodi käituma ja kaasõpilased tundsid, et on vaja kaastunnet avaldada. Kaastunde avaldamine oligi võibolla kõige hullem, sest inimene püüab hakkama saada, ja kogu aeg tuletatakse talle juhtunut meelde. Tekkis koguni tunne, et suri ju minu ema, mis teil sellest? Mõnikord tajusin kaastundeavalduste taga lihtsalt uudishimu, kuidas me isaga nüüd kahekesi hakkama saame…

Kõige raskem oli minu jaoks aeg, kui ma tegelikult taipasin, mis oli juhtunud. Esimene nädal oli väga udune ja pime. Peale matuseid ei olnud enam tunnet, et äkki ta tuleb veel kunagi tagasi — nägin ju ise, et pandi mulla alla. Lein ei kao kunagi ära, muutub vaid vaiksemaks. See aasta mu elust on justkui kadunud. Kuulasin kodus kurba muusikat ja nutsin, ei tahtnud ega osanud midagi teha. Õnneks on mul hästi tore klassijuhataja. Tema rääkis mulle, et on olemas oma lähedase inimese kaotanud lastele leinalaager, kus neist asjust räägitakse. Algul mõtlesin, et ma võin ju kodus ka omaette rääkida, see ei aita mitte midagi. Aga siis arvasin, et hullemaks enam ei saa minna, proovin ära.

Leinalaager — nutt läbi naeru

Kujutasin ette, et leinalaagris me nädal aega muudkui räägime, vahepeal magame ja sööme ja siis räägime jälle. Aga see oli võrratu koht, me mängisime, pidasime karnevale ja tegime teatrietendusi. Tekkis tunne, nagu oleksime suur perekond. Olen tuttavatele laagrist jutustades öelnud, et leinalaager ei ole mitte naer läbi nutu, vaid nutt läbi naeru. Rohkem ikka naerdi, kuigi keegi ei pannud pahaks, kui ka pisar põsele langes.

Kõige tähtsamad olid grupitunnid, mis tundusid algul tüütud ja igavad. Algul ma ainult kuulasin teisi, siis hakkasin ise rääkima. Ja läks järjest kergemaks. Seni ehk arvasid, et just sinul on kõige raskem. Aga kohates inimesi, kellel on mõlemad vanemad surnud ja või terve perekond hukkunud, tekib tunne, et mis sinul viga üldse on, teistel on palju hullem! Ma usun, et oma probleemidest rääkimine aitas kõiki, kes laagris olid.

Ma ei olnud lapsena surma kohta eriti küsinud. Surm tundus nii kaugel — teistel juhtub, kahju küll, aga meil on kõik korras. Kui siis juhtus, kartsime surmast rääkides isaga mõlemad teineteisele haiget teha. Kumbki mõtles salajas, et peab kahe eest tugev olema ja vaikis. Peale laagrit kadus selline suhtumine ära. Arvan, et kõik, kellel on lähedane inimene surnud, mõtlevad ka enda surmale. Mina mõtlen, et väga meeldiv on elada ja mitte millegi eest ei tahaks oma elu ära anda. Aga kui midagi peaks juhtuma, olen oma emale jälle lähemal. Iga inimene sureb kord, varem või hiljem, sellega peab lihtsalt leppima. Ma ei karda surma nii väga kui varem.

Unenägusid seoses emaga ei ole mul olnud. Öeldakse ju, et surnud inimest ei nähta unes. Ta on mu mälestuses hästi reibas ja lõbus. Ma ei taha mäletada seda ema, kes viimastel nädalatel tugitoolis nuttis, olen need mälust kaotanud. Ema surma-aastapäeval läheme koos isaga kindlasti ema hauale, räägime temaga juttu ja viime lilli.

Ära jää üksi

Kõige hullem on probleemidega üksijäämine, tean seda omast käest. Igaühel peaks olema vähemalt üks inimene, kes on alati tema jaoks olemas, valmis kuulama. See inimene tuleb lihtsalt üles leida. Kui südamesõpra ei ole, pöördu psühholoogi poole. Ei tohi iialgi arvata, et sa üksi oled. Kord sõitsin bussiga Tallinna ja minu kõrvale istus umbes 8-9 aastane tüdruk, kes sõitis oma vanavanemate juurde. Ta rääkis, et tema ema oli üle-eelmisel nädalal surnud ja ta läheb seda oma vanavanematele teatama, sest telefoni neil ei olnud. Ma kuulasin teda ja arvan, et ka temal hakkas parem.

Peale ema surma olen muutunud kuidagi täiskasvanumaks, ma ei ole mõtlemislaadilt 14-aastane laps. Kui enne mõtlesin ainult endale, siis nüüd on teised tähtsamad. Samal aastal, kui suri mu ema, surid ka mu vanaema ja väga kallis vanatädi. Küsisin endalt, mis tunne võib olla vanaisal, kes mattis lühikese aja jooksul oma tütre, abikaasa ja õe?

Laagris paluti meil kas joonistada pilt, kirjutada kiri või teha midagi isiklikku lähedasele inimesele, keda enam ei ole. Mina kirjutasin justkui kirja, aga lõpuks tuli luuletus välja! Osad inimesed peavad päevikut, mina kirjutan luuletusi, kui on raske. Mu luuletused on kurvemat laadi. Mõni võib mõelda, et issand jumal, kas ta juba sellest üle ei saa! Aga see on minu mood üle saada ja see aitab."

Lein ei kao kunagi ära, vaid muutub vaiksemaks.

Jaanika soovitus kaastunde avaldamiseks:

Inimene, kellele kaastunnet avaldatakse, tunneb vaistlikult, kas seda tehakse tõesti siiralt. Puhas uudishimu — mis juhtus? kuidas juhtus? on väga valus. Samas ei tohiks teha nägu, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud. Tuleks öelda väike südamlik lause, näiteks: "Mul on kahju," ja see teema maha matta. Parimad sõbrad võiksid koos leinajaga hauale minna.

On lapsi, kellele on valesti seletatud, et surm on nagu magamaminek või pikk teekond. Aga unest ärgatakse ju üles ja reisilt tullakse tagasi. Laps peab teadma, et ta ei näe seda inimest enam kunagi.