Abiks sündmuse pealtnägijale
Hirmutava, õudu ja abitust tekitava sündmuse pealtnägemine on traumaatiline kogemus ja reaktsioonid võivad olla sündmuses osalenutega sarnased. Olles tajunud ohtu iseenda, oma lähedaste või ka võõraste inimeste elule, on üsna loomulik, kui ...
- ... juhtunu ja kogetu ei lähe meelest, silme ette tulevad tahtmatult ja kontrollimatult pildid või nagu „filmilõigud“ juhtunust;
- ... kuuled taas hääli sündmuskohalt;
- ... tunned juhtunuga seotud lõhnu;
- ... keha võib tugevalt reageerida ka hiljem: tekivad värinad, hingamisraskused, iiveldus, söögiisu puudus, lihasnõrkus, valud;
- ... on raske uinuda ja/või uni on häiritud, võivad tekkida ka sündmusega seotud häirivad unenäod;
- ... on keeruline keskenduda tööle või igapäevategevusele ja hoida oma mõtteid sündmusest eemal;
- ... tunned püsivat ärevust, oled valvel ja ehmatad kergesti;
- ... tunned jõuetust või süütunnet – äkki oleksin mina saanud midagi teistmoodi teha, et olukorda leevendada või kuidagi abistada...
- ... jms
Tea, et need reaktsioonid on lähipäevade jooksul üsna tavapärased ning võivad väheneda ja kaduda iseenesest järk-järgult. Kui need sind jätkuvalt segavad, pöördu spetsialisti poole, kuna spetsialistid suudavad neid ebamugavaid reaktsioone vähendada ja eemaldada!
Kellel on rohkem abi vaja?
Tähelepanelik tuleb olla nende õpilaste ja õpetajate suhtes, kel on
- varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus
- eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne, kinnisus
- varasemad läbitöötamata kaotused või traumad (lahutus, surm), väärkohtlemine
- liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga
- varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania
- planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
Allpool kirjeldatud tundemärgid võivad viidata sellele, et laps vajab suuremat abi:
- Laps tõmbub eemale nii sõpradest kui täiskasvanutest.
- On väga kinnise loomuga.
- Tal puudub igasugune huvi tavapäraste tegevuste vastu.
- Lapse käitumine muutub tundmatuseni ja on seda pikema aja vältel, näiteks on käitumine muutunud väljakutsuvaks ja agressiivseks, ta provotseerib kaklusi.
- Laps on muutunud ülitundlikuks ümbritseva suhtes ja kõrgenenud valvsusega.
- Laps reageerib tugeva enesesüüdistusega.
- Õppeedukus langeb märgatavalt.
- Koolist puudumine sageneb.
- Pikema aja jooksul jätkab laps kõige vältimist või mõtleb pidevalt juhtunule.
- Laps käitub nii nagu ei kardaks ta enam kedagi ega midagi (ja ohu olukorras, käitub ebasobivalt, räägib, et miski siin ilmas ei hirmuta teda enam).
- Laps kaldub sattuma õnnetustesse, võttes riske, millest varem hoidus, paneb end eluohtlikesse olukordadesse, räägib iseenda vigastamisest või enesetapust.
- Laps loob tulevikust pessimistliku pildi, tal on kadumas võime ületada muid igapäevaelu raskusi, kadumas on lootus ja vajadus hästi hakkama saada
Kuna mitmed neist faktoreist esinevad sageli samaaegselt, on üsna kerge avastada, kellel õpilastest on enim abi vaja. Palju keerulisem on lugu vaiksete õpilastega, kes ei näita välja, kui raske neil on, ning õpilastega väldivad kõike, mis meenutab juhtunut, kuid kes ei näi kannatavat, kuna nad on õppinud väga hästi olukordi vältima. Nende strateegia kulutab rohkelt vaimset energiat, mille tulemuseks on ebaefektiivne koolitöö. Õpilase koolikäitumise hindamine on seega oluline selleks, et selgitada lisaabi vajadus.
Koostöös koduga on võimalik raskusi varakult avastada ning neile abi leida. Vaja on ka õpetajapoolset tähelepanelikkust, et õpilase probleem nähtavaks saaks.
Õpilasi tuleb jälgida erilise tähelepanelikkusega peale kriisijuhtumit, kui lastel on nõrk sotsiaalne võrgustik, puudulik kodune suhtlemine ja avatus, perekonna- ning koolipoolne reaktsioonide mitteaktsepteerimine, ükskõikne koolikeskkond, sõprade vähesus, raske eluolukord.