Kuidas vanem saab oma last toetada?
Lapse turvatunde taastamiseks ja tõhusamaks kriisi ning kaotusega toimetulekuks on tähtis kodu ja kooli koostöö.
Alljärgnevalt on toodud olulisemad käitumisjuhised, mida kool ja õpetaja võivad vanematele jagada:
- Olge valmis rääkima lapsele, vastavalt tema arusaamisvõimele, mis on juhtunud. Tähtis on arvestada ealisi iseärasusi ning vastavalt sellele ka sündmust käsitleda.
- Puudutus rahustab - kallistage oma last rohkem kui tavaliselt!
- Säilitage pere rutiinid, eriti seoses söömise, puhkuse ja vaba aja harrastuste osas. Veenduge, et teie laps sööb korralikult ja puhkab piisavalt.
- Kui võimalik, siis olge kogu perega rohkem koos.Tehke midagi meeldivat: lugege raamatut, kuulake muusikat, jalutage jne.
- Olge tähelepanelik lapse agressiivse või ennastkahjustava käitumise suhtes. Pange sellele kiiresti ja selgelt piir. Kui selline käitumine on süvenev, siis pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole.
- Olge kannatlik nii oma lapse kui iseenda suhtes. Leidke viisid, kuidas oma lapsele kinnitada, et te temast hoolite, teda armastate.
- Meediakajastuse korral püüdke last eemale hoida ja kaitsta infoallikate eest, mis traumat meenutavad. Vältige laste juuresolekul täiskasvanutevahelist arutelu juhtunust.
Pidage meeles: Laps tõlgendab olukordi vastavalt vanemate reaktsioonidele!
Lapsed ei vaja kaitset oma tunnete eest, vaid abi nende tunnete väljendamisel.
Mõned soovitused lapsevanemale juhtunust rääkimiseks:
- Suurenda lapse turvalisusetunnet !!!
- Aita lapsel rahuneda, õpeta reguleerima emotsioone
- Aita lapsel oma kogemustest aru saada
- Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid
- Anna ausaid, lihtsaid ja lühikesi vastuseid nende küsimustele, kuid ära liialda detailidega!
- Tee kindlaks, et laps saab aru sinu vastusest ja selle mõttest
- Kasuta sõnu või fraase, mis ei aja last segadusse või ei pane last tundma, et maailm on veel rohkem hirmutav
- Kui lapsed küsivad mingit küsimust ikka uuesti ja uuesti, siis on see sellepärast, et nad püüavad juhtunust aru saada. Nad püüavad aru saada sellest segadusest ja kaosest, mis järsku nende maailma valitseb. Nooremad lapsed ei saa aru, et surm on lõplik. Oma küsimusega nad ootavad, et kõik on varsti jälle normaalne, nii nagu enne.
- Isegi kui sa ise tunned, et maailm pole ohutu koht, tuleb lapsele kinnitada: „me saame üksteisele toeks olles juhtunuga hakkama“.
- Tuleb tähele panna, kui lastel on küsimusi ja nad tahavad rääkida.
- Ole eriti armastav ja toetav, lapsed vajavad sind sellisel ajal.
Laste kuulamisel pea meeles:
- Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
- Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
- Ole soe, kannatlik ja mõistev: Jälgi oma hääletooni ja näoilmet. Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid (”see pidi sinu jaoks väga hirmutav olema”, “need on kurvad asjad, millest sa mulle räägid”)
- Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
- Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
- Lapsel on vaja rohkem aega.
- Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
- Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
- Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.